Eelmise aasta kokkuvõtet ei ole ma teinud põhjusel, et eelmist aastat on meenutama jäänud ainult ebameeldivad olukorrad. Koroona sai meid jaanuaris kätte ja sellele järgnes kõik, mis ühes peres võib viltu minna. Sisuliselt alustasin kevadel kõigega otsast peale. Andsin sisse lahutuse, otsisin uue kodu ning püüdsin tegeleda depressiooni ja ärevuse kontrolli all hoidmisega. Sügisel aga toimus täielik kaos. Haigusleht, hooldusleht, hooldusleht, haigusleht. Nelja ja poole kuu jooksul viibis tööl sellest ainult poole ajast kui mitte vähem. Mulle tundus, et mu töökoht ripub juuksekarva otsas ja ainus asi, mind veel kuidagi koos hoidis oli mu töö. Ma armastan oma tööd. Suures ärevuses kirjutasin peaasi.ee nõustajale, et mida ma teen? Kuidas ma räägin tööandjaga vaimse tervise probleemist ja sellega seotud raskustest? Mõistsin, et see ei olegi asi, mis peaks ühe vestluse käigus korda saama ja kohe ei peagi mingeid otsuseid vastu võtma.

Ka lapse õpetajal tekkis küsimus, et miks laps nii palju puudub ja mina laiutasin käsi, et tervislikelt põhjustel. Ilmselgelt sellisel ajal on rahaasjadega tegelemine viimane asi, millele mõelda tahaks aga novembris olin elamiskuludega üle tähtaja. Ühel õhtul oli korteriomanik lepingu ülesütlemise avaldusega ukse taga. Tuli lihtsalt ohates alla kirjutada ja hakata uut elukohta otsima. Kogu protsessi juures mulle meeldis see, et asi oli formaalne ja vastavalt lepingule. Keegi ei olnud antud asja juures emotsionaalne ega süüdistav. Omanik ütles ainult: “Kahju jah, et need asjad nii peavad olema.” Ei jäänud muud üle kui nõustuda. Samas olles hullemaid aegu üle elanud, siis see tundus pigem lihtsalt üks olukord, millega tuli vastavalt lepingule ja seadusele tegeleda. Pole midagi teha aga Haigekassa rahadega arveid ei maksa ja võlgnikul pole lubatud vaba raha omada (sääste koguda), et sellisest olukordades toime tulla.

Hiljuti kirjutas mulle üks tuttav. Üks tema tuttav oli olnud haiguslehel ja ees ootab operatsioon. Tööle ilmselgelt pikalt ei saa, kuid on tasumisel kohtutäiturivõlg, kus sissenõudja maksegraafikust huvitatud ei olnud. Aga ajutist töövõimetoetust võib arestida ja seega sai ta endale ainult 1 euro. Mida peab tervisega kimpus olev inimene 1 euroga tegema? See oli ka kunagi minu küsimus. Esimene soovitus oleks muidugi maksegraafiku avaldus teha, et igakuiselt osade kaupa tasuda. Teiseks saab teha sissetuleku mittearestimise avalduse, sest sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui ajutine töövõimehüvitis on ainuke sissetulek selles kuus, siis avalduse alusel saab sissetulekut tagasi küsida. Juurde tuleb lisada konto väljavõte (vähemalt kaks kuud, mõni küsib kuni kuus kuud) ja kui näiteks pole võlgnikul üldse teisi sissetulekuid teha avaldus igakuise sissetuleku mittearestimiseks. Need kaks sissetuleku mittearestimise avaldust on sarnased ja mul lähevad need alati segamini. Aga üks avaldus on selleks, et saaksid tagasi juba ära võetud sissetuleku (avaldus tuleb teha 3 tööpäeva jooksul) ja teine on selleks, et seda sissetulekut üldse ei arestita, kuna see ongi inimese ainus sissetulek. Näiteks minul on selline avaldus tehtud töövõimetoetusele, mida maksab Töötukassa osalise töövõimega inimesele. Kuna ma käin tööl ja mul on sissetulek, millelt juba arestitakse, siis ei pea arestima sissetulekut, millele sissenõuet ei pöörata. Tihti arvavad võlgnikud, et selle seaduse järgi ei tohi neil seda üldse arestida aga kui võlgnikul muud sissetulekut ei ole, siis midagi peab olema midagi mille arvelt saaks võlgnevust tasuda. Erandiks on vanemahüvitis. Seadust muudeti ja vanemahüvitist loetakse nüüd peretoetuseks, mida ka erandkorras arestida ei tohi. Ei tea kas muudeti selleks, et saaks iivet tõsta?

Uue elukoha leidsin ja kogu sissetuleku hoidsin uue korteri jaoks, sest lisaks üürile tuleb ka tagatisraha tasuda. Puudu jäi /tagatisest) ja tuli hakata mõtlema, kus ma saaks puuduoleva osa. Üürihinnad on praegu päris jubedad.  Probleemile leidsin lahenduse aga olin kahtleval seisukohal, kas ma tõesti tahan seda varianti kasutada. Ainuke lahendusi oli võtta eraisikulaenu. Jätsin selle oma viimaseks variandiks ja püüdsin siiski iseenda töökäimisega vajalik summa kokku saada. See ei õnnestunud, sest mul tekkisid migreenid ja praegu ei ole mu migreenid teretulnud tarneraskuste pärast. Minu ravimeid on oodata juuliks alles! Ja tagatipuks said otsa kõik lastele mõeldud palavikualandajad. Kas see olukord saab veel hullemaks minna?

Andsin depressioonile jalaga tagumikku, püüdsin tegeleda eelmisel aastal jäänud emotsionaalse vägivalla tekitatud traumaga ja korra mõtlesin lapsed enda ema juurde saata ja ennast psühiaatriakliinikusse sisse kirjutada. Jõulud tahtsin üksinda voodis ennas haletsedes veeta. Detsembri tormiga saabus vaimse tervise tipphetk. Kuid tundub, et mööduva tormiga hakkas ka torm minu sees vaibuma. Uue aasta võtsin vastu kerge vihaga kõigi negatiivsete emotsioonide vastu mida ma tundsin. Panin kirja uue aasta eesmärgid, tegin tegevuskava, kirjutasin oma mikrokraadi eksamit. Püüdsin rohkem tööl kohal olla, õigemini end ümbritsevate inimeste jaoks rohkem kohal olla. Jaanuaris hakkasid asjad ülesmäge minema, arved sai makstud ja tegelesin enda rahaasjadega põhjalikumalt, et raskused seljataha jätta. Elamiskuld said kaetud ja mõned kuhjunud arved, laenud jätsin viimaseks, sest nendega kodust ilma ei jää.

Türbel, nüüd istun ikka juba nädal kodus. Üks lastes jäi köhaga koju, köhast sai silmapõletik (mis ühest silmast liikus järgmisel päeval teise), sellest omakorda valutav kurk ja praeguseks on ta pooleldi kurt. Teine võttis seal endale nohu külge. Loen uudistest, kuidas perearstid ei taha oma patsiente aidata. Pidime ka esialgu reedeni kodusel profülaktilisel ravil olema. Uuel nädala tuleks ikkagi ennast visiidile kirja panna, kuigi mulle tundub nagu ma püüaks ise oma lapsi haigeks mõelda.

Jaanuari kuu on lõppenud sellega, et eraisikust laenuandjad on kahel korral öelnud, et panevad mu postituse Facebooki üles. Ütlesin siis, et ma panen ka endapoolse kirjelduse blogisse koos kirjavahetusega. Seda ei tahetud. Nende (üdiselt laenuandjate) peamine mure on see, et kui sa veidi üle tähtaja lähed, siis oled kohe nahaal ja petis.

Võlanõustajana annab see mulle jällegi teadmisi juurde eraisikust laenuandjate telgitagustest, et kuidas nad toimetavad. Üldiselt olen arvamusel, et laenu tasub võtta põhjalikult oma olukorda analüüsides, sest aru tuleb saada, et iga laenuga kaasneb intress ja viivis. Eraisikust laenuandja tahab tavaliselt topelt. Näiteks 100 eurot ühek kuuks tuleb ühe kuu pärast tasuda tagasi 200 eurot. Kas sul on 200 eurot hiljem tagasi maksta? Mul ei olnud (mul olid teised tingimused), sest sain töötasu vähem kui olin oodanud aga samas arusaadav kui tervislikel põhjustel pole saanud tööl nii palju töötunde teha. Eraisik ei soovi pidada läbirääkimisi, mis oleks võlgniku huvides. Olen näinud seal Facebooki petturi gruppides küll vestlusi, kus on selgelt väljendatud, et raha tahetakse kohe ja ühtegi teist pakutud lahendust ei taheta. Miks? Mõlemad osapooled saavad palju kiiremini siis olukorra lahendada. Muidugi viivis on hea. 5 eurot iga hilinenud päevas eest. Huvitav on see, et poole tahavad summa tagasi saada välismaisele kontole ja see tekitab küsimusi, et mis neil endal varjata on? Mõni luukere kapis? Ei taha oma tulu pealt makse maksta?

Kodus istumine on aga andnud mulle võimaluse tegeleda enda ettevõttega, teha tegevuskava ja planeerida tegevusi. On tekkinud mõned kliendid, kes vajavad abi oma võladega. Raamatu jaoks olen 4000 sõna kirja saanud (raamat võlgadest, mida kunagi Kristi Saarele Naisinvestorite grupis mainisin) ja loosi tahtel võitsin #Kogumispäeviku grupis endale raamatu. Mind on motiveerinud Mikroinvestori blogipostitused enda asjadega taaskord rohkem tegelema. Abielu kuidagi lükkas mind kõrvale, et kõndida oma rada, mille olin juba vaikselt sisse kõndinud. Ja see, et ma ei saanud ega võinud käia oma rada oli see, mis kogu selle keerulise perioodi tekitas. Muidugi ei astuta abiellu eesmärgiga, et see lõppeb. Ka olin teadnud, et enne suhtesse astumist tuleks rahaasjad läbi rääkida, kuid rahaasjade läbirääkimine ei tähenda, et siis asjad hästi oleks. Su partner võib teada, et sa tahad tööl käia, eelarvet teha ja rahaasjad peavad kontrolli alla olema. Pigem sai igast asjast minu jaoks takistus elamast elu, mida ma endale soovinud olen.

Muidugi mulle ei meeldinud, et pidin laenu võtma või ma ei suuda tähtajast kinni pidada. See ei tähenda tingimata, et olen halb inimene. Kõigest inimene ja ema, kes tahab, et lastel oleks kodu, kus elada. Nende jaoks pole ma midagi valesti teinud. Lanude ja võlgade puhul tuleb analüüsida ka seda, kas tegmist on hea või halva laenu/võlaga. Ma ikka tunnen, et mul pole halba laenu või võlga. Ka need rasked ajad tegelikult oleme isegi päris hästi üle elanud, paremini. Mulle koht Jaak Roossaare raamatust: “Rikkus ei ole üksnes varandus, vaid teadmine, et Sa oled võimeline vajadusel uuesti rahalise vabaduse saavutama.” Minu puhul kehtis vist see, et olen võimeline võlgade korral uuesti võlgadest vabanema. Nii et kui ma just ise migreeniga või haigete lastega kodus ei istu, siis saan ka kuhjunud arved maksta ning võlgnevusi.

Mulle meeldib lõik Portia Nelsoni raamatust “There is Hole in my Sidewalk” mida mõned võivad mõista, mõned mitte. Minu meelest on seda hea läbi lugeda, kui olen kaotanud ühenduse iseendaga ja et mul on alati võimalik oma teadmisi kasutades kõike muuta. Siin on selle tõlge eesti keelde.

Esimene peatükk. Ma kõnnin mööda tänavat. Seal on sügav auk kõnniteel.

Ma kukun sisse. Ma olen eksinud. Ma olen abitu. See pole minu süü. See võtab terve igaviku, et leida väljapääs.

Teine peatükk. Ma kõnnin mööda sama tänavat. Seal on sügav auk kõnniteel.

Ma teesklen, et ma ei näe seda. Ma kukun uuesti sisse. Ma ei suuda uskuda, et olen samas kohas. Aga see pole minu süü. Ja see võtab ikkagi kaua aega, et välja saada.

Kolmas peatükk. Ma kõnnin mööda sama tänavat. Seal on sügav auk kõnniteel. Ma näen seda.

Ma ikkagi kukun sisse. Milline harjumus! Mu silmad on avatud. Ma tean. kus ma olen. See on minu süü. Ma saan kohe välja.

Neljas peatükk. Ma kõnnin mööda sama tänavat. Seal on sügav auk kõnniteel. Ma kõnnin selle kõrvalt mööda.

Viies peatükk. Ma kõnnin mööda teist tänavat.

Veebruar tuleb hea kuu, sest aasta tagasi panin ühe seemne mulda kasvama ja loodan nüüd tuleviku jaoks head viljad saada.

 

Vaime tervis töökohal – https://peaasi.ee/teema/vaimne-tervis-tookohal