Kui ma võlgadesse jäin, siis loomulikult otsisin lahendusi, kuidas võlad ära maksta. Muidugi sõltub kõik inimese individuaalsest olukorrast ja mõneti ka sellest, kuidas võlad tekkisid. Minu isiklik kogemus oli see, et olin üksikvanem väikelapsega ja töötasin madalapalgalisel töökohal. Võlad tekkisid igapäevastest kulutustest – telefon, üür, Internet, laste narivoodi järelmaks ja õppimiseks võetud tarbimislaen. Enne vanemahüvitise lõppu osalesin tööta ja õpi programmis ning sain stipendiumi. Raha sai kõrvale panna ja säästa, kuid kui vanemahüvitis lõppes ja tuli väikelapse kõrvalt tööle minna, siis esiteks ei sobinud töögraafik (vahetustega töö), last ei võetud lasteaeda, lapsehoidja töötasu oli suurem kui minu enda töötasu. Muidugi otsisin teist tööd, olin tööotsijana arvel ja saatsin mitmeid CVsi laiali.
Tuli hakata asja vaatama teistmoodi – kuidas sissetulekut suurendada? Ma teadsin, et palgatööga ei õnnestu mul küll suurt midagi saavutada. Pärast töökoha vahetust ja lapse lasteaeda saamist (kaheksa kuud hiljem) olukord suurt ei paranenud. Sai käidud võlanõustaja juures, eelarvet tehtud, osaletud koolitustel jne. Vahel ei piisa lihtsalt kulude vähendamisest ja tulude suurendamiseks. Lisatöö tegemine ei ole alati jätkusuutlik (kuigi olin viis aastat testostja, kasutan Mobrogi, Õhtulehe kolumnist, lapsehoidja, koduõpetaja jne), eriti kuna minu tervis ka lõpuks alt vedas.
Ma tegin enda jaoks parima valiku. Tulin töölt ära, et oma väärtusliku aega kulutada mujale. Vahel tuleb midagi anda, selleks, et midagi saada. Ettevõtlikud inimesed annavad sageli tasuta töötunde ära. Seda ma tegin. Asutasin enda esimese ettevõtte ja õppisin ettevõtlust. Siis läksin ülikooli. Ja kuigi enamuse jaoks olen mingi sarilaenaja ja võlgnik, siis mina ennast sellisena ei näe. Ma tean, kus mu võlad tekkisid, ma tegelen sellega, et seda enam ei juhtuks.
Kui ma töölt ära tulin, siis oli paljudel ütlemist. Aga seni kuni mina enda valikutega rahul olen, siis mulle kellegi teise arvamus ei loe. Olen tänulik, et ei võtnud teiste arvamust kuulda ja hakkasin ettevõtjaks. Olen tänulik, et mul on kõigile raksutele vaatama käes bakakraad ja õpin praegu mikrokraadi. Isegi kui teised muutust ei näe, siis mina näen ning mida minu advokaat kinnita, siis olen võrreldes varasemaga enda sissetulekuid kolmekordistanud. Pluss kõik järgnevad asjad juurde.
Üks asi, mille järgi ma olen viimased aastad elanud on see, et võlgnevusi ei saa tasutud ainult palgatöö ja aktiivse sissetulekuga. Kommentaarides küsisiti, et kuidas ma kavatsen 1,5 aastaga oma võlad tasutud saada või õigemini, kuidas mu puhasväärtus peaks nulli jõudma? Ilmselgelt tuleb midagi rohkemat teha kui loota igakuisele sissetulekule. Tuleb luua teisi sissetulekuid, investeerida ja kasutada enda oskusi, et igakuised kulud saaksid kaetud ja kohustusi vähendada. Kui ma loodaks ainult ühele kindlale sissetulekule, siis ma oleksin samas seisus nagu viis aastat tagasi.
Olen kogunud pensioni, millest II samba ma sain kasutada elatisvõla tasumiseks, et tekiks rohkem võimalusi võlgadega tegelemiseks. Mul on ka III sammas, kuhu aegajalt püüan raha kõrvale panna. Veel üks veidi jabur viis on kasutada tulumaksutagastus oma võlgade vähendamiseks. Ma pole aastaid maksuvaba tulu kasutanud ja ka tänu sellele olen saanud võlgnevusi vähendada. Siis saab teha kompromisse ja maksegraafikuid. Üks sissenõudja pakkus mulle ise kompromissi ning võlg sai tasutud. Siis on töövõimetoetusest samuti läinud väike osa võlgnevuse tasumiseks ja praegu on võlgnevusest umbes pool tasutud.
Ka olen saanud olen võlgnevusi vähendanud seoses kohtutäituritetasudega. Enamasti võlgnikud ei märkagi, et neilt nõutakse suuremat tasu ega oska selles osas ka midagi ette võtta. Tavaliselt võlgnik lihtsalt kirjutab kohtutäiturile emotsionaalse ja pahameelt täis kirja, mille peale ei vaevuta isegi vastama. Ma tean, olin ise alguses samasugune, kes ei osanud õigesti kohtutäituri poole pöörduda.
Ma mõtlen nagu ettevõtja ja nagu investor. Mu eesmärk on alati olnud luua passiivne sissetulek, mis kataks mu võlad ilma, et ma peaksin ise midagi rohkem tegema. Selle seemne panin viis aastat tagasi mulda ja järgneva paari aasta jooksul ma saan saaki kasutada. Olen oma teerajal endale vajalikus suunas edasi liikunud.
Investeerimises olen aegalne (pigem algaja), sest kõigi võimalusi kasutada ei saa aga on neid mida saab – näiteks ühisrahastuse platvorme. Investeerimiskontot luua ei saa ja panga kaudu aktsiaid osta – ettevõtte kaudu jälle saab. Paar aastat tagasi ma ei olnud isegi teadlik, et mingi investeerimisvõimalused on ka võlgniku jaoks saadaval.
Peamiselt on kahte tüüpi võlglasi. Ühed on need, kes on kinni oma võlgades ja pidevas stressis ega oska korraks eemale astuda oma rahaprobleemidest. Elus ei ole ainult raha, vaid miks mitte lastega koos mänguväljakule minna või teha tiir mõnel terviserajal jne. Teised on need, kes üritavad probleeme vältida ja keskenduvad sellele, et otsida võimalusi, kuidas võlgadest vabaks saada ilma sentigi kulutamata. Need on need tüübid, kes oma varasid kandivad, mustalt töötavad või üldse riigist jalga lasevad. Miks kui on võimalik elu palju külluslikumalt elada? Mind küll motiveerib mõte – ma sain sellega hakkama. On üksikuid erandeid, kes siiski rabelevad, et võlad ära tasuda.
Ma pole ainuke inimene, kes on olnud rahaliselt väga madalas seisus ja püüab ennast igapäevaselt taas üles upitada. Kuidas need teadmised kõik tekkinud on? Keegi on selle tee juba läbi käinud ja enda teekonda jaganud. Enamus on kõik iseõppinud ja läbi katsetanud, et siis enda kogemust jagada. Keegi katsetab investeerimisega, võib õnnestuda ja võib ebaõnnestuda või juhtub nii ühte kui teist aegajalt. Ka investroid teevad vahel valesid valikuid. Sellest õpitakse ja liigutakse edasi järgmise õppetunnini. Ja enamus võlablogijad on mu meelest samasugused. Nad on komistanud ja kukkunud aga nad näevad vaeva, et see kogemus positiivseks õppetunniks pöörata. Me tahame jagada enda kogemust, et teised ka leiaksid motivatsiooni ja julgust enda rahaprobleemidega tegeleda.
Võlanõustajaks õppides olen saanud enda võlgadega palju teadlikumalt tegeleda. Iga päev õpin midagi uut. Võlad ei ole mulle koormavaks kohustuseks või stressi allikas. Ma olen lapsevanem. Ilmselgelt on mul suurem osa päevast lastega tegemist. Ühe lapsega vaja kooliasju teha, teisega mänguväljakutel käia. On vaja süüa teha, koristada jne. Ma ei jõua koguaeg raha üle muretseda.
Oma lugejate arvamusi lugedes olen vahel hämmingus kui kitsalt selles valdkonnas maailma nähakse.
Mõtle, et paned raha kasvama ja kasum läheb võlgade vähendamisse, sest kes see ütles, et pead päevad läbi palgatööl rassima, vabal ajal lisatööd tegema, et oma võlgu maksta? Austa iseennast rohkem! Kui palju sinu oskused ja aeg tööturul väärt on? Ära müü ennast odavalt, et olla võlaori. Omanda mõni oskus parem juurde, et enda väärtust tõsta.
Work smart, not hard 😉