Meelerahufondi vajalikkus sõltub inimese sissetulekust. Kui on olemas ainult üks sissetulek ja ainult üks töökoht, siis tõesti tuleks mõelda meelerahufondi kogumisele. Igaüks peab iseenda olukorda arvestades analüüsima selle vajalikkust.
Meelerahufondi vajalikkus sõltub inimese sissetulekust. Kui on olemas ainult üks sissetulek ja ainult üks töökoht, siis tõesti tuleks mõelda meelerahufondi kogumisele. Igaüks peab iseenda olukorda arvestades analüüsima selle vajalikkust.
Kes ütles, et meelerahufond peaks olema eraisiku arvel? Meelerahufondi mõte on see, et sa saad raha kohe kätte, kui peaksid seda vajama. Ettevõtte kontole on sul ju ligipääs ja kui hoiad oma meelerahufondi seal, saad vajadusel selle kohe endale palgana välja maksta ja ei pea laenuhaidelt võlgu võtma, kui laps haigeks jääb.
Sinu puhul ei ole oluline katki läinud pesumasin, aga nagu ma aru saan, on sinu puhul ootamatud kulutused siis, kui sa ise või lapsed on haiged. Seda sa näed isegi ette, et seda juhtub tihti, nii et see pole “vääramatu jõud”. Niisiis oleks tõesti mõistlik selleks tarbeks omada meelerahufondi. Kui sa seda omada ei taha, on see su enda asi muidugi, aga kuidagi tobe teema, millele vastu vaielda. Meelerahufondile ma isegi ei näe mingeid vastuargumente, miks peaks olema halb, et sul on rahatagavara ootamatusteks.
Ka siis kui sul on mõnedsajad eurod igaks juhuks kõrvale pandud, on see meelerahufond. Päris nii on ka keeruline elada, et pole sentigi kuu lõpus alles.
Mul on alles tekkinud võimalus, et üldse mingist vabast rahast rääkida. Enne jäi seadusega 292 eurot iseenda ülalpidamiseks ja olin õnnelik, et peale tähtaegade ületamise mul mingeid uusi võlgnevusi ei lisandunud. Kes see sellise summaga hakkama saab? Leidsin enda probleemile teistsuguse lahenduse aga see võtab aega, et rahatagavarast rääkida. Ettevõttega ei ole nii, et täna teen homme on 3 kuu tagavara olemas. Ilma rahata nullist kõik ise üles ehitad üksikvanemana ja täiskohaga töö kõrvalt ning tegeleda selle kõrvalt veel tervisega. Ma ei saa aru mida minult oodatakse? Et ma poleks see, kes ma olen ja oleksin miljonär?
Praegusel juhul ei saa mingit tahtmisest rääkida, vaid reaalselt seaduse järgi ei saa. Selleks ajaks kui saan, siis pole enam vaja – mu palgatööst ei võeta midagi ära, mu kontol on vaba kasutuslimiit, mul on eelarve ja mul on enda ettevõte, kus on see rahatagavara olemas, mille nimel ma praegu töötan. Kuna mul oli keeruline olukord, siis olen õppinud elama selliselt, et mul ei tekiks mingeid ootamatuid kulutusi. Praegu oleme ka hakkama saanud, kuigi jah nüüd on juba kaheksa kuud mööda läinud, et hakkab tunduma andma. Võetud laen sai samuti tagasi makstud, viimane ka oleks saanud (jah, hilinemisega aga vahel on see parem kui mitte midagi) aga praegu ma ei saa seda enam ära maksta, sest esitatud on makse ettepanek. Ka laenude võtmine ei ole alati halb, investeerimises kasutatakse seda koguaeg. Ka hilinemine ei tähenda seda, et laen pole jõukohane. Jõukohane pole see siis kui esitatakse nõudmisi, millega mina pole nõustunud.
Keegi ju ei eelda, et sul oleks olemas rahatagavara. Sa ise raiud, et sul ei ole vaja. Aga tõsiasi on, et sinu olukorras oleks kogu see jama olemata jäänud. Tõsiasi on ka see, et see pole viimane kord, kui sa või su laps haiged olete ja saad oodatust vähem palka. Seda juhtub ilmselt veel väga palju kordi ja ilmselt uuesti juba lähikuudel, sest sul on väike laps, kes ongi tihti haige. See pole vääramatu jõud, vaid täiesti ette nähtav olukord.
Ei saa-ei saa “seaduse järgi”. Saad küll kui tahad. Vaevalt see kohtutäitur tuleb sul sokisahtlit läbi otsima, kui mõnikümmend eurot kuus sularahas paned meelerahufondi vastavalt oma kasutuslimiidile.
Sa oled vist väga kinni mingis kindlas mõistes, mis meelerahufond sinu jaoks on. See ei pea olema mingi kindel üks konto, mille nimi on meelerahufond ja mille peal on kindel summa raha. Meelerahufond on ka 50 eurot sokisahtlis, mis annab nagu nimi ütleb, meelerahu. Näiteks kui laps vajab kuu lõpus ravimeid ja sul on arvel 2 eurot, siis see 50 eurot annab meelerahu, et saad minna ja osta need ravimid, mille järele ootamatult vajadus tekkis.
Ütled, et eesmärk on ettevõttele rahatagavara koguda. See ongi meelerahufond. Nii et su plaan on luua meelerahufond.
Laenude võtmine ei ole alati halb, aga sa oled millestki valesti aru saanud – selline laenu võtmine on siiski alati halb. Võtta pangalaen, et osta korter, nii et laenu maksab üürnik, see on investeerimise mõistes hea laen. Sinu näitel on kahjuks halb laen ja see ei ole investeering. Sul on vist see investeeringu mõiste ka natuke lappes, ma ei saa üldse aru, mida sa selle all silmas pead, kuhu või mida sa investeerid.
Ära nüüd mängi tobu ka, teadsid väga hästi, kust laenad ja millised on tingimused. Päris nii ka nüüd elu ei käi, et võtad kõrge intressiga laenu eraisikult ja siis maksad ainult võetud summas raha tagasi. Ega see eraisik mingi heategevusühing ei ole ja oma südameheadusest sulle raha välja ei laena.
Tal oli juba mõnda aega tagasi üks sarnane postitus meelerahufondi kohta ja siis ma tõin phm samu argumente. Ta hakkas siis pommitama välavõtetega seadusest, mis justkui peaksid tõestama, et ei tohi sentigi sukasääres olla. Ja et ta ei kasuta kunagi sularaha, sest muidu pole head ülevaadet rahaasjadest (parem kui üürileandja viskab korterist välja, eks – see-eest ülevaade olemas??!).
Nii et teda ei huvitagi mõistlikud argumendid kahjuks 🙁 Tundub, et tal lihtsalt see mõte on väljakannatamatu, et ta ei saagi kogu limiiti laiaks lüüa 😬.
No väga seaduskuulekas inimene, mis seal ikka öelda. 😀 Ma saan aru, et ei tohi olla, aga ma emana tõesti võtaks kasvõi selle 20 euri kuus välja ja paneks sularahana kõrvale, mitte et lapsed peavad oma kodust välja kolima, kui jälle haigestumine kõik paigast ära lööb.
Ma ei usu hästi, et kohtutäitur tuleb sokisahtlisse sularaha otsima, aga ma isiklikult kasvõi ütleks, et ostsin turult porgandeid selle raha eest ja hoiaksin tallel mustadeks päevadeks, mitte ei paneks lapsi sellisesse olukorda.
Lastele pole keelatud raha koguda aga siin mängivad rolli jälle teised asjad. Näiteks ei saa koguda nö üüriraha ja siis kogu üür tasuda ühele lapsele kogutud rahast, sest üürina saab arvestada ühes kuus ainult 1/3 lapse osa. Elan üksinda kahe lapsega, seega jagan kulud kolmeks. Ühe lapse kulu jaotatakse omavahel jälle kahe vanema vahel, kes peavad last üleval pidama. Ja see mängib väga suurt rolli kui aegajalt tuleb ülalpidamine uuesti kohtus üle vaadata. Kuna ma elatisvõla ning kõik sellega seonduva tasusin ära, siis tuleb nüüd kohtusse minna. Elatise tasumine on muutunud, üks laps on rohkem jne. Asjaolud on muutunud. Isegi praegu ma pean enda õiguste kaitseks kõik ausalt ette näitama. Ka selle, miks ma võtsin laenu ja tõendama iga pisiasja, mis mu pangaarvel kajastub (ka sularaha väljamaksed).
Teoorias ja praktikas on rahaasjade puhul väga kerge märgata kui inimene ei ole aus. Sularaha väljamakseid kasutatakse raha kõrvale kantimise argumendina kui sul pole ette näidata arvet või tõendit tasumise kohta. Nii kerge on ennast mingi väikese ebakõla pärast korralikult võlgadesse mässida. Nt tagatisraha korteri eest tasutakse sularahas, seega sularaha väljavõte arvelt ja lepingus olev tagatise suurus peavad olema samad. Kui ei ole on alust arvata, et inimene varjab oma rahaasju.
Kahjuks on ühiskonnas arvamus, et sularaha omamine ei tule kuidagi välja aga tuleb küll, eriti kui on ülalpeetavaid lapsi, kelle vanemad koos ei ela.
Jah, ma teadsin, kus ma laenan ja millised on tingimused. Lepingu rikkumise tingimusi aga lepingus ei olnud. Sellisel juhul lähtutakse võlaõigusseadusest. Keegi ei saa hakata siin ( ka mu blogi lugejad) oma arvamusega lehvitama, et mismoodi mina nende arvates käituma peaksin. Mina lähtusin enda toimingutes seadusest, mitte ei hakanud oma peas midagi välja mõtlema nagu too laenuandja, kes pärast kuupäeva ületamist hakkas lahmima, et mina pean seda teist ja kolmandat tegema. Lepingu osapoolena mul selliseid ei kohustusi ei olnud ning ma ei pea nõustuma sellega. Mitte üks lepingu osapool ei pea nõustuma tingimustega, mida lepingus kirjas ei ole. Ka võib eraisiku puhul esineda lepingu tühisust aga kaks vaidlevat eraisikut ei pruugi seda teada või selleni jõuda enne kui see olukord kätte jõuab. Eksimine on inimlik nagu on inimlik, et lepingus võib olla tühiseid tingimusi. Sellepärast saavad pooled vaidlused lahendada kokkuleppe korras või minna kohtusse. See teema on hetkel kohtus arutamisel (reedest 17.03 on asi hagimenetluses), sest mingit kokkulepet ei pakutud. Eks siis saate ise hiljem enda öeldut analüüsid – kas ma käitusin õigesti või valesti? Ilmselgelt olen mina see, kes on valesti käitunud.
Mina ei ole kinni mingis kindlas mõttes. Ise surute mulle peale, et PEAB olema mingi konkreetne meelerahufond ja mul PEAB see kindlasti olema mingil kindlal viisil. Mina püüan selgitada, et iga inimese olukord on erinev. Iga inimene saab lähtuda enda individuaalsest olukorras. Enda kogemust jagades ma jagan enda individuaalset olukorda ja püüan leida enda jaoks sobivaid lahendusi – ilmselgelt teiste arvates olen loll kui ma ei tee täpselt nii nagu terve ülejäänud maailm. Ja minu individuaalne olukord ei tähenda ka seda, kuidas ma enda tööd teen, mis saab minu indviduaalse olukorra ja sealt tingitud lahenduste põhjal kriikat, nagu ma ei sobi enda ametikohale. Ometi olen koolituse läbinud kursuse parimana, mulle on sama koolituskeskus pakkunud koostööd võlanõustajana ja läbinud olen praktika kiitustega juhendajatelt. Ma lähtun inimese indviduaalsest olukorrast, et võimaldada tal enda võlgadega tegeleda, ilma inimest kahjustama. Ja ma pole levitanud mingi vale informatsiooni nagu oleks mingi üks kindel viis rahaprobleemide lahendamiseks. Kui oleks siis ma oleks ikka samas olukorras nagu viis aastat tagasi. Maksa ära – pole lahenduse pakkumine. Enamus inimesi ei näe võlgniku taga inimest. Nagu õpetaja, kes näeb käitumisprobleeme aga mitte õpilast ennast, kellel on võib olla olnud õpiraskused ja ta ei saa piisavalt tuge. Ka inimene, kes on võlgades on jäänud ilma vajalikust toest – näiteks pole saanud last lasteaeda (kov pole tuge pakkunud) või rahaliste raskuste korral ei tea inimene, kuhu ta pöörduma peab jne. Ka minul on olnud mitmed raksused, mis on põhjustanud võlad aga see ei tee mind kuidagi rumalamaks (ka käitumisprobleemidega laps pole rumal). Lihtsalt eelistatakse sildistada, halvustada ja kritiseerida rohkem kui lähtuda inimese indviduaalsest vajadusest.
Ettevõtte kasum ei ole sama, mis meelerahufond. Kaks täiesti erinevat mõistet. Säästud on kokkuhoitud raha tavaliselt aktiivsest sissetulekust. Kasum on see kui ettevõtte tulud ületavad kulusid.