Eile esitati mulle selline küsimus ja püüdsin sellele vastata. Mõtlesin enne pikalt, kas makseraskused tähendavad halba maksekäitumist?Seda, et keegi oleks ideaalse maksekäitumise. Olgem ausad ka edukad investorid kaotavad oma investeeringuid.Minu jaoks on halb maksekäitumine see kui kasutaksin enda sissetulekuid kõigeks muuks aga mitte igakuisete kulude katmiseks. Minu probleem on see, et aegajalt lihtsalt ei ole piisavalt sissetulekut.
Minu maksekäitumise taga on olnud makseraskused, mille põhjuseks on see, et olen üksikvanem ja kasvatan üksinda lapsi. Kui lapsed on haiged, siis istun nendega kodus (või haiglas, ka seda on ette tulnud). Tänaseks on mul olemas mingi passiivne sissetulek, mis katab osaliselt ära vajaduspõhised kulud aga mitte alati kõik. Passiivse tulu tekitamine võtab aega ja enne tuleb oma aeg kulutada õppimisele ning teadmiste omandamisele. Olen siiski hakkama saanud ka kõige lootusetuma olukorraga.
Suutsin 292 eurose sissetuleku juures lahti saada elatisvõlast (5529 eurot) tänu passiivsele sissetulekule. Näidake mulle mõnda võlgades inimest, kes maksab võlgu oma investeeringutega? No enamik võlglastele öeldakse, et tuleb seada eesmärgid, säästa ja koguda ning oma võlad ära maksta. Võlgade maksmiseks soovitatakse teha lisatööd, mis ei pruugi olla jätkusuutlik – tervis, lapsed jne. Enamik mõtleb investeeringute all ainult materiaalseid varasid, mitte immateriaalseid varasid. Näiteks hariduse omandamine, iseenda koolitamine, kliendinimekirjad jne. Ma olen tänulik, et mul on tänaseks oskused, et ka ilma palgatööta toime tulla. Varem oleks kodus istumine olnud katastroof ja katus oleks minema sõitnud.
Jaak Roosaare on enda raamatus “Rikkaks saamise õpik” kirjutanud, et jõukus ei tähenda ainult seda, et inimesel on varad, vaid ka teadmisi. Teadmises on olulised, et võimalikult kiiresti uuesti jalule saada. Siinkohal mulle meenub jälle Portia Nelsoni katkend raamatust “There is Hole in my Sidewalk”
Esimene peatükk. Ma kõnnin mööda tänavat. Seal on sügav auk kõnniteel.
Ma kukun sisse. Ma olen eksinud. Ma olen abitu. See pole minu süü. See võtab terve igaviku, et leida väljapääs.
Teine peatükk. Ma kõnnin mööda sama tänavat. Seal on sügav auk kõnniteel.
Ma teesklen, et ma ei näe seda. Ma kukun uuesti sisse. Ma ei suuda uskuda, et olen samas kohas. Aga see pole minu süü. Ja see võtab ikkagi kaua aega, et välja saada.
Kolmas peatükk. Ma kõnnin mööda sama tänavat. Seal on sügav auk kõnniteel. Ma näen seda.
Ma ikkagi kukun sisse. Milline harjumus! Mu silmad on avatud. Ma tean, kus ma olen. See on minu süü. Ma saan kohe välja.
Neljas peatükk. Ma kõnnin mööda sama tänavat. Seal on sügav auk kõnniteel. Ma kõnnin selle kõrvalt mööda.
Viies peatükk. Ma kõnnin mööda teist tänavat.
Mõte on selles, et enamus inimesi eelistab kõndida kohe mööda teist tänavat ja auku vältida. Puudub kogemus ja seega kui ühel hetkel on tekkinud makseraskused, siis kus neid tedamisi ikka kõige kiiremini saab kui inimeselt, kes on eeleneval august välja roninud ja hakanud alles siis mööda teist tänavat kõndima.
Arvestades, kus ma alustain ja kuhu ma jõudnud olen, siis praegune olukord on päris hea.
Praegu siplen jälle augus. Viimati jäin haigete lastega koju 24 jaanuaril, sain sellel nädalat KAKS PÄEVA tööl käia ja olen jälle kodus lapsi ravimas. Siinkohal võin terve romaani kirjutada perearstide halvast kättesaadavusest, ravimite tarneraskustest jne. Mis siis kui pean nendega kogu veebruari kodus olema?
Ilmselgelt järgmine kuu pole sissetulekud kiita, et kõiki arveid tasuda. Ma annan oma parima, et minu majanduslik olukord oleks võimalikult vähe mõjutatud hoolduslehel olemisest.
Ilmselgelt järgmine kuu pole sissetulekud kiita, et kõiki arveid tasuda. Ma annan oma parima, et minu majanduslik olukord oleks võimalikult vähe mõjutatud hoolduslehel olemisest.See ei tähenda, et maksekäitumine on halb, kuna mul on takistusi sissetuleku teenimisel.
Peale mõnede tähtaega, mis aegajalt üle läheb ja vanade kohtutäituriasjade pole mul teisi võlgu. Pealegi koostöö mõttes saavad tähtaja ületanud asjad kiiremini tasutud kui teisel osapoolel on kannatlikust, sest muidu tagasimaksete prioriteet langeb. Üldiselt seni olen püüdnud läbirääkimisi pidada ja leida võimalikult kiire lahenduse, sest mõlemale poolele on kasulik koostööd – üks saab kohustusest lahti ja teine oma raha tagasi. Arvatakse, et võlaga tegemine on ainult võlgniku probleem ja vastutus. Aga võlgnikuna olen kogenud mitmeid olukordi, kus teine osapool pole huvitatud mingist koostööst ja teeb seeläbi võla tagasi maksmise peaaegu võimatuks. Mõelge ise kumb olukord on reaalsem, kas see kui võlgnik teeb jõuetekohaseid tagasimakseid või see kui laenuandja keeldub ning soovib, et võlgnik üle oma varju hüppaks. Selleks, et võlgnik saaks võla tasuda peab võlausaldja looma selleks ka sobivad tingimused. Mainin, et lisaks võlgnikule olen ka ise sissenõudja rollis, seega mu arvamus ei lähtu ainult võlgniku seisukohast, vaid kogu olukorrast üldiselt. Kõige jaburam on nõuda raha sealt, kus seda parajasti ei ole. Vahel tasub kannatlik ootamine ennast palju paremini ära. Näiteks olla konkreetne ja öelda võlgnikule, et annad täiendava tähtaja laenu tasumiseks või uue maksegraafiku sõlmimiseks, mis oleks võlgnikule jõuetekohane.
Mul endal oli üks selline võlausaldaja, kes kasutas õiguskaitsevahendeid võlgnevuse sissenõudmiseks ja mingi aja möödudes pakkus võimaluse maksegraafiku tegemiseks. Võlg sai tasutud kolme kuu jooksul otse sissenõudjale ja kohtutäituri kulud vähenesid. Mõlemale osapoolele oli see win-win olukord.
Võlanõustaja praktikat läbides olid juhendajatel eelarvamused, olin motivatsioonikirjas välja toonud, et olen võlgnik. Neil oli küsimusi, kuidas saab võlanõustajaks keegi, kes pole ülikoolis õigusteadust õppinud (oleks raha siis õpiks) aga päeva lõpuks olin tõestanud ennast pädeva võlanõustajana. Lõpetasin kursuse parimana (testis sain parima tulemuse) ja teen hetkel koostööd Reitinguga kui võlanõustaja 