Saadud laenusumma on tagasi makstud, mis kajastub konto väljavõttel. Interssid ja/või viivised on laenuandja arvates maksmata aga pole lepingut, et laenuandja neid nõuda saab. Mõte on selles, et iga nõude aluseks peab olema dokument, mis nõuet tõendab.
Oot-oot-oot, lepingut sõlmides sa ju teadsid, mis on intress/viivis. Kuna oled võlanõustaja, pidid ju teadma, kas see intress/viivis on seaduslik või mitte. Kui nägid, et intress/viivis on ebaseaduslikult suur, siis oleks pidanud sellest laenuandjale kohe teada andma?! Miks olid nõus sõlmima lepingu, kui teadsid juba ette (pidid teadma!!!), et see on tühine?
Ma pole lepingut veel üles leidnud, et kommenteerida. Lepingut ei pea sõlmimata jätma kui osad punktid on tühised. Need ongi lihtsalt tühised. Probleem tekib siis kui võlgnik ei tea, et need on tühised ja temalt hakatakse raha väljapressima. Tehakse näiteks maine kahju sotsiaalmeediasse riputamisega. Sellises olukorras on võlamenetluses konkreetne protsess ette nähtud, et neid olukordi lahendada. Mina läksin ka nüüd seda teed. Kui laenuandja või inimene, kellele nõue loovutati, leiab, et mul on tema ees kohustused, siis olen andnud e-posti aadressi kuhu nõue ja laenuleping saata. Facebookis suheldes pole keelatud blokeering peale panna, ka ei pea telefonikõnedele vastama. Kogu suhtluse toimub e-posti teel kirjalikus taasesitamise vormis. Kui oleks leping, siis saab võlgnik läbirääkimisi pidada (nt maksegraafik) aga kui nõudmised on tugevalt kallutatud ühe lepingu osapoole poole, siis pigem keelduda läbirääkimisest.Laenuandja võib nõude korral kohtusse pöörduda. Teha maksekäsu kiirmenetlus jne. Aga kui tema otsustab lepingut mitte saata või seda ei ole siis reaalselt mingeid kohustusi pole. Niisama kirjavahetuse ja suulise lepingu puhul tuleb nõue eelnevalt tuvastada.
Kas keegi andis siis teile ilma lepingu või suulise(ilma allkirjastamata) kokkuleppeta laenu? Vaevalt küll, ei teeks seda ei teie ega keegi teine tervemõistuslik inimene. Seega mis juttu te ajate, et saatke leping? Kirjalik leping selle olemasolul on teil endal olemas (kui olete selle ära kaotanud, siis pole see laenuandja süü) , messengeri vestluse puhul peate ise mäletama või vaatama kirjavahetusest mida siis laenuandjaga kokku lepiti. Maksekäsus ja hiljem hagimenetluses lähevad praktikas messengeri vestlused arvesse vägagi hästi. Eraisikute vahel pole mingeid piiranguid intressidele ning kôrvalnõuetele kuid reegel on, et maksimum mida maksekäsuks vormistatakse on 2x põhinõue. Hetkel tundub, et mängite lolli ja ohvrit, raha laenamiseks olete nõus head nägu tegema kuid tagasimaksmise hetkel hakkate mingisugust juriidilist jura ajama, mis tihti ei vasta ka tegelikkusele. Arvestades teie lühikest kogemust võlanõustajana ning halba maksekäitumist, millega siin ise kelgite, siis arvestage, et oma potensiaalsetele klientidele “nõu” andes ei tohi te kahjustada laenuandjat, vastasel korral võib kahju kinnimaksmine ka teieni jõuda. Üleüldiselt, kui võtate kohustuse, siis täitke seda ja ärge üritage laenuandjat maha teha, sest tema soovib oma raha koos selle kasutamise eest kokkulepitud tasuga tagasi saada.
Kohustused saavad täidetud. Väidate, et laenuandjat ei tohi kahjustada. Aga aga pooldate, et laenuandja võib võlgniku kahjustada? Viimane pole tegelikult seadusega lubatud, vaid lepingu osaooled on võrdsed. Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Lepinguõiguses on keskse tähendusega lepinguvabaduse põhimõte, mis seisneb vabaduses valida, milline leping, millise sisuga, kellega ja millises vormis sõlmida. Samas võib lepinguvabadus olla teatud juhtudel ka seadusest tulenevalt piiratud. Näiteks võib seadus sätestada piirangud lepingu sisule olukorras, kus üks lepingupool on teisest nõrgemal positsioonil ning vajab seetõttu tugevamat seadusjärgset kaitset.
Leping tuleb täita õigele isikule, õigel ajal, õiges kohas ning õigel viisil. Reeglina tulenevad need asjaolud lepingust endast, kuid täpsema kokkuleppe puudumisel on võimalik tugineda võlaõigusseaduses sätestatule. Seega kui pole lepingus kirjas (või pole lepingut) tulenevad tingimused seadusest, mitte sellest mida laenuandja tahab. Soovitan tutvuda eesti.ee õigusabi all olevate artiklitega.
Reeglina on eraisikud omavahelistes lepingutes võrdsed. Nii, et pool Teie vastusest on teemast mööda ning ebaoluline. Te räägite nagu te oleks olnud sunnitud nii kõrge intressiga laenu võtma? See, et kuskil sotsmeedias võlgnikest postitusi tehakse, on tegelikult vägagi normaalne nähtus, sest võlgnike huvide riivest (häbist, mittemateriaalne mõõtmatu element) on olulisem rahalise kahju tekkimise vältimine teistele isikutele, mida antud teave võimaldab vältida. Inkassod on aastaid ajalehtedes inimeste (võlgnike) andmeid avaldanud, seega see ei saa olla case.
Gätlin sa väidad, et “Kohustused saavad täidetud.” Mida see õigupoolest sinu jaoks üldse tähendab? Et maksad nii palju tagasi nagu ise heaks arvad, ignoreerides algset kokkulepet? Või maksad siiski tagasi täpselt nii palju nagu laenu võttes kirja sai pandud?
Maksan tagasi lepingus (mille ma vahel leidsin) kokkulepitud summa. Ülejäänud nõudmistega ma nõustuda ei saa, sest lepingus pole neid kirjas. Selles osas on teine poole pöördunud kohtusse. Järelikult enne ei saagi midagi teha kui vaidlused on kohtus lahendatud.
Sellega küll nõustuda ei saa, et eraisikute vahel pole mingeid piiranguid intressidele ega kõrvalnõuetele. Kui ettevõtja annab laenu tarbijale, on piirangud alati olemas ja neid on kohustuslik ka järgida, tegemist imperatiivsete sätetega.Tarbija on isik, kes võtab laenu enda isiklikuks tarbeks (VÕS § 5) ja teiseltpoolt ettevõtja (VÕS § 6), kes tegutseb laenu andes oma majategevuse raames. Kui laenu anda võhivõõrale, selle eest küsida intresse (ehk teenida tulu), laenuandmist reklaamida ja seda teha korduvalt ja korduvalt (ehk kliente on teisigi), siis on see majandustegevus.
Väga segane jutt. Kas probleem selles, et põhiosa makstud, aga intressid ja/või viivised maksmata?
Saadud laenusumma on tagasi makstud, mis kajastub konto väljavõttel. Interssid ja/või viivised on laenuandja arvates maksmata aga pole lepingut, et laenuandja neid nõuda saab. Mõte on selles, et iga nõude aluseks peab olema dokument, mis nõuet tõendab.
Oot-oot-oot, lepingut sõlmides sa ju teadsid, mis on intress/viivis. Kuna oled võlanõustaja, pidid ju teadma, kas see intress/viivis on seaduslik või mitte. Kui nägid, et intress/viivis on ebaseaduslikult suur, siis oleks pidanud sellest laenuandjale kohe teada andma?! Miks olid nõus sõlmima lepingu, kui teadsid juba ette (pidid teadma!!!), et see on tühine?
Ma pole lepingut veel üles leidnud, et kommenteerida. Lepingut ei pea sõlmimata jätma kui osad punktid on tühised. Need ongi lihtsalt tühised. Probleem tekib siis kui võlgnik ei tea, et need on tühised ja temalt hakatakse raha väljapressima. Tehakse näiteks maine kahju sotsiaalmeediasse riputamisega. Sellises olukorras on võlamenetluses konkreetne protsess ette nähtud, et neid olukordi lahendada. Mina läksin ka nüüd seda teed. Kui laenuandja või inimene, kellele nõue loovutati, leiab, et mul on tema ees kohustused, siis olen andnud e-posti aadressi kuhu nõue ja laenuleping saata. Facebookis suheldes pole keelatud blokeering peale panna, ka ei pea telefonikõnedele vastama. Kogu suhtluse toimub e-posti teel kirjalikus taasesitamise vormis. Kui oleks leping, siis saab võlgnik läbirääkimisi pidada (nt maksegraafik) aga kui nõudmised on tugevalt kallutatud ühe lepingu osapoole poole, siis pigem keelduda läbirääkimisest.Laenuandja võib nõude korral kohtusse pöörduda. Teha maksekäsu kiirmenetlus jne. Aga kui tema otsustab lepingut mitte saata või seda ei ole siis reaalselt mingeid kohustusi pole. Niisama kirjavahetuse ja suulise lepingu puhul tuleb nõue eelnevalt tuvastada.
Kas keegi andis siis teile ilma lepingu või suulise(ilma allkirjastamata) kokkuleppeta laenu? Vaevalt küll, ei teeks seda ei teie ega keegi teine tervemõistuslik inimene. Seega mis juttu te ajate, et saatke leping? Kirjalik leping selle olemasolul on teil endal olemas (kui olete selle ära kaotanud, siis pole see laenuandja süü) , messengeri vestluse puhul peate ise mäletama või vaatama kirjavahetusest mida siis laenuandjaga kokku lepiti. Maksekäsus ja hiljem hagimenetluses lähevad praktikas messengeri vestlused arvesse vägagi hästi. Eraisikute vahel pole mingeid piiranguid intressidele ning kôrvalnõuetele kuid reegel on, et maksimum mida maksekäsuks vormistatakse on 2x põhinõue. Hetkel tundub, et mängite lolli ja ohvrit, raha laenamiseks olete nõus head nägu tegema kuid tagasimaksmise hetkel hakkate mingisugust juriidilist jura ajama, mis tihti ei vasta ka tegelikkusele. Arvestades teie lühikest kogemust võlanõustajana ning halba maksekäitumist, millega siin ise kelgite, siis arvestage, et oma potensiaalsetele klientidele “nõu” andes ei tohi te kahjustada laenuandjat, vastasel korral võib kahju kinnimaksmine ka teieni jõuda. Üleüldiselt, kui võtate kohustuse, siis täitke seda ja ärge üritage laenuandjat maha teha, sest tema soovib oma raha koos selle kasutamise eest kokkulepitud tasuga tagasi saada.
Kohustused saavad täidetud. Väidate, et laenuandjat ei tohi kahjustada. Aga aga pooldate, et laenuandja võib võlgniku kahjustada? Viimane pole tegelikult seadusega lubatud, vaid lepingu osaooled on võrdsed. Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Lepinguõiguses on keskse tähendusega lepinguvabaduse põhimõte, mis seisneb vabaduses valida, milline leping, millise sisuga, kellega ja millises vormis sõlmida. Samas võib lepinguvabadus olla teatud juhtudel ka seadusest tulenevalt piiratud. Näiteks võib seadus sätestada piirangud lepingu sisule olukorras, kus üks lepingupool on teisest nõrgemal positsioonil ning vajab seetõttu tugevamat seadusjärgset kaitset.
Leping tuleb täita õigele isikule, õigel ajal, õiges kohas ning õigel viisil. Reeglina tulenevad need asjaolud lepingust endast, kuid täpsema kokkuleppe puudumisel on võimalik tugineda võlaõigusseaduses sätestatule. Seega kui pole lepingus kirjas (või pole lepingut) tulenevad tingimused seadusest, mitte sellest mida laenuandja tahab. Soovitan tutvuda eesti.ee õigusabi all olevate artiklitega.
Reeglina on eraisikud omavahelistes lepingutes võrdsed. Nii, et pool Teie vastusest on teemast mööda ning ebaoluline. Te räägite nagu te oleks olnud sunnitud nii kõrge intressiga laenu võtma? See, et kuskil sotsmeedias võlgnikest postitusi tehakse, on tegelikult vägagi normaalne nähtus, sest võlgnike huvide riivest (häbist, mittemateriaalne mõõtmatu element) on olulisem rahalise kahju tekkimise vältimine teistele isikutele, mida antud teave võimaldab vältida. Inkassod on aastaid ajalehtedes inimeste (võlgnike) andmeid avaldanud, seega see ei saa olla case.
Gätlin sa väidad, et “Kohustused saavad täidetud.” Mida see õigupoolest sinu jaoks üldse tähendab? Et maksad nii palju tagasi nagu ise heaks arvad, ignoreerides algset kokkulepet? Või maksad siiski tagasi täpselt nii palju nagu laenu võttes kirja sai pandud?
Maksan tagasi lepingus (mille ma vahel leidsin) kokkulepitud summa. Ülejäänud nõudmistega ma nõustuda ei saa, sest lepingus pole neid kirjas. Selles osas on teine poole pöördunud kohtusse. Järelikult enne ei saagi midagi teha kui vaidlused on kohtus lahendatud.
Sellega küll nõustuda ei saa, et eraisikute vahel pole mingeid piiranguid intressidele ega kõrvalnõuetele. Kui ettevõtja annab laenu tarbijale, on piirangud alati olemas ja neid on kohustuslik ka järgida, tegemist imperatiivsete sätetega.Tarbija on isik, kes võtab laenu enda isiklikuks tarbeks (VÕS § 5) ja teiseltpoolt ettevõtja (VÕS § 6), kes tegutseb laenu andes oma majategevuse raames. Kui laenu anda võhivõõrale, selle eest küsida intresse (ehk teenida tulu), laenuandmist reklaamida ja seda teha korduvalt ja korduvalt (ehk kliente on teisigi), siis on see majandustegevus.