Alles kirjutasid eelmises postituses, et sul pole meelerahufondi vaja. Et ei hakka seda mitte kunagi koguma (st ka mitte siis kui võlad makstud).
Ja nüüd siis see postitus, et sul ei ole raha, et eraisikule laen ära maksta. Olgu sinu suhtumine nii rahulik kui tahes, aga see pole meeldiv olukord, eks? Kas sa tõesti ei näe seost meelerahufondi puudumise ja selliste olukordade tekkimise vahel?
Sa räägid väga enesekindlalt, et meelerahufondi pole vaja. Aga tegelikult sa kasutad meelerahufondina võõraste inimeste rahakotti!
Kas sa just praegu süüdistab mind ettevõtluse ja ettevõtlikkuses? Tootete ja teenuste müük tuleb ALATI kellegi võõra rahakotist. Või see tuleb uudisena, kuidas maailma majandus toimib?
Mul oli meelerahufond ja see ei aidanud võlgade juures mitte kuidagi. Lükkas ainult probleemi puuduva või ebapiisava sissetuleku juures edassi. Sissetulek on see, millele inimene keskenduma peaks. Kui arvad, et meelerahufond aitab ilma, et selle taga oleks rohkem kui kogutud säästupuhver, siis see on sinu arvamus. Ma parem pühendan oma aega sellele, mis tegelikult mulle raha sisse toob ja kaitseb mind tulevikus tekkivate probleemide eest. Lisaks kõigele ma alles sain oma kasutuslimiidi vabamaks aga sa ootad, et mul oleks meelerahufond juba olemas ajal kui seadusest tulenevalt ma ei või seda koguda ja hiljem pole mõtet kui olen endale passiivse sissetuleku loonud.
Ma ei räägi ettevõtlikkusest ega teenuste müügist. Ettevõtlikkus on muidugi kiiduväärt ja nagu näed, soovisin sind selles toetada, ostsin lugemisõiguse 🙂
Ma räägin sellest, et kui tavalisel inimesel on mõni kuu rahaliselt raske, siis ta võtab puuduoleva raha oma meelerahufondist. Aga kui sul on mõni kuu raske, siis sa laenad puuduoleva raha (võõrastelt) eraisikutelt. Ehk kui rahatargal inimesel on meelerahufond oma rahakotis, siis sinu “meelerahufond” on võõras rahakotis.
Muide, kasutuslimiidi sa said vabamaks juba umbes-täpselt poolteist aastat tagasi. See on päris pikk aeg, nii et loogiline, et kasvõi ühe-kahe kuu püsikulude suurune puhver võiks olla kogunenud. Kui vaid oleks tahtmist! Seda, mis on võlgnikule lubatud ja mis mitte, oleme juba arutanud, ei hakka oma argumente siin uuesti kordama.
Tegemist oli täiesti erandliku olukorraga, mis minu silmis oli investeering. Kui eesmärk on raha laenata, siis selle taga peab olema rohkem kui laenatud raha tarbetu kulutamine.
Mina tahtsin odavamat elukohta ehk siis hoian kulusid üüri pealt igakuiselt 100 eurot kokku, väiksema elamine tähendab väikemaid kommunaalkulusid. Oma rahaasju tuleb ka pikaajaliselt vaadata – kas kokkuvõttes on võita või kaotada. Odavama üüriga ikka saab võita 🙂 Tõsi, esmapilgul jääb mulje, et olen kaotanud. Kui eelmise korteri omanik oleks tagatisraha tagasi maksnud (sest ülaeandmise juures ütles, et sellega probleemi polnud), siis mul poleks seda laenamise vajadust üldse tekkinud või probleeme tagasi maksmisega. Paraku pole tänaseni seda tagasi saanud selliselt nagu leping ette nägi. Üldiselt ma planeerin kulusid ette ja viimased viis aastat saanu hakkama ilma laenude ja meelerahufondita.
Kas sinu hinnangul oli see olukord niivõrd erandlik, et ei kordu mitte kunagi? Ja kui siiski kordub – sest lapsed jäävad ju ikka haigeks – siis mis on sinu plaan selliseks olukorraks?
Kui lapsed on haiged siis saan kodus töötada ja iseendale töötasu maksta. Meelerahufondiks saab olema minu ettevõte, kus nö raha mustadeks päevadeks kui muud sissetulekut ei ole. Praegu on mul kaks veebilehte, mis mõlemad kuuluvad sama ettevõtte alla ja ma just avaldasin postituse ühest projektis, mis kevadest hakkab. Praegu saab pigem sissetuleku tõusu prognoosida.
Pärast vanemahüvitise lõppu ja üksinda toimetades on paratamatult raske. Võrreldes eelneva kahe lapsega on pärast kolmandat olukord isegi väga hea. Pigem võlad laias laastus vähenevad kui juurde tekivad. Mu püsiväärtus on -4,5 aastalt viimase kahe aastaga liikunud -1,5 aastale. See, et üks laen tähtajaks maksmata kõige muu kõrval on väike asi.
Tere! Sattusin blogi lugema. Tekkis küsimus. 1 laen on tähtajaks tagasi maksmata, aga see nagu pole üldse oluline? Juba vanad eestlased ütlesid, et võlg on võõra oma. Mul omal ka räiged võlad seljas ja raban looma moodi tööd, et neist vabaneda. Tänu ühele ebakompetentsele võlanõustajale kelle poole ma pöördusin abi saamiseks olen veel suurema supi sees kui varem. Ja nüüd satun siis lugema võlanõustaja blogi, et võlga pole vaja tagasi maksta. 🙂
Kui võlg on võõra oma siis, kuidas mina asjasse peaksin puutuma? 😀 See võlg on võõra oma väljend on mind alati muigama pannud. Ma saan aru, et laenatud raha tuleks tagasi maksta aga võlg ei saa võõra oma olla, sest sellisel juhul on selle võõral kohutus oma võlaga tegeleda.
Ma pole kordagi öelnud, et võlga ei pea tagasi maksma – pigem on küsimus, kuidas tagasi maksta? Mu eesmärk on pigem see, et ma ei taha maksta rohkem kui ma kohustatud olen ja seni kuni pole tuvastatud, et ma midagi võlgu olen ei maksma kellelegi midagi. Üksi võlgnik ei peaks kannatama sellepärast, et ta pole saanud mingil põhjusel lepingu tingimusi täita (eeldusel, et leping on olemas üldse) ning on neid rikkunud. Näiteks vääramatu jõu korral pole midagi teha, et lepingut rikuti. Kas see tähendab, et võlgnik peab siis veel rohkem kannatama ja maksma kõigele peale? Samas kui tuleb välja, et näiteks mina lepingut rikun aga see oli väärmatu jõud, mille puhul ma ei saanud selle rikkumist ära hoida, siis kas ei ole mitte võlausaldaja hoopis “võlgu”. Mul hiljuti üks klient, kus võlgnik ei saanud tähtajaks maksta ja maksis hiljem. Tuli välja, et oma võlga tagasi makstes ei läinud maksmisele esimeses järjekorras võlg nagu leping ette nägi. Võlgnik oli võlgu, sest võlausaldaja ise rikkus lepingut ja keeldus edasistest kokkulepetest. Kas võlgnik peaks siis selles olukorras hakkama tasuma inkassokulusid, kohtukulusid ja lõpuks kohtutäiturikulusid?
See pole mingi must valge maailm, kus on halvad võlgnikud ja head võlausaldajad. Lõpptulemus peaks olema, et vähemalt põhinõue saaks tasutud selliselt tingimustel, mis oleksid võlgnikule jõukohased ja arvestaks ka tema miinimumvajadustega. Üüriraha ei peaks võlgade katteks maksma jne.
Vääramatu jõud? Sa vist ei tea päris täpselt, mida see väljend tähendab? Sinu või su lapse haigus ei ole mitte kuidagi näiteks vääramatu jõud. Sõda ja maavärin on vääramatud jõud. Hetkel käitud sa paraku lihtsalt ühe äärmiselt vastutustundetu laenuvõtjana, kellele kokkulepped ei tähenda mitte midagi.
Kui sa järgmist postitust samal teemal loed – kuidas ma vastutustundetu olen olnud? Viide: https://rahaasjadest.ee/kuidas-mu-laenumakse-ei-ole-tegelikult-maksmata/
Vääramatu jõud ei tähenda ainult sõda ja maavärinat.
Vääramatu jõud on väljaspool isiku (võlgniku) mõjusfääri esinev ettenägematu asjaolu, mille ilmnemisel saab kohustatud isik vabandada oma eraõigusliku kohustuse mittetäitmist.
Vääramatu jõu esinemine ei lõpeta kohustust (lepingut) tervikuna, vaid vabastab võlgniku vastutusest üksnes aja eest, millal vääramatu jõud või selle tagajärjed kohustuse täitmist reaalselt takistasid. Näiteks kui ettevõtjal on lepinguline kohustus varustada haiglat seadmetega, mida toodetakse välisriigis, siis olukorras, kus kaupade liikumine on takistatud (veoautod seisavad Saksamaa-Poola piiril), on tarnekohustuse mittetäitmine vabandatav vääramatu jõu esinemise aja jooksul. – tegemist ei ole sõja ega maavärinaga. Tarne hilineb vääramatu jõu olukorras. Allikas
Vääramatu jõud ei tähenda, et arve makstud ei saa, vaid vääramatu jõu esinemisel ei ole õigust nõuda teiselt lepingupoolelt leppetrahvi, viivist ja kahju hüvitamist. Vääramatu jõud on näiteks ka töökaotust – arveid tuleb maksta aga võlgniku ei saa karistada lisakohustustega kui maksmisest viibimine võtab aega asjaoludest, mida võlgik mõjutada ei saa.
Kõik on Võlaõigusseaduses kirjas. Teatamiskohustuse järgi võlgnik teatab võlausaldjat. Võlausaldaja saab kasutada õiguskaitsevahendeid võlgniku vastutusest sõltumata. VÕS § 102. Teatamiskohustus
Võlgnik peab võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada. VÕS § 103. Rikkumise vabandatavus
(1) Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav.
(2) Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.
(3) Kui vääramatu jõu mõju on ajutine, on kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil vääramatu jõud kohustuse täitmist takistas.
(4) Seaduses või lepinguga ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest rikkumise vabandatavusest sõltumata.
Ja võlausaldajale § 105. Õiguskaitsevahendid võlgniku vastutusest sõltumata
Kui võlgnik on kohustust rikkunud, on võlausaldajal sõltumata sellest, kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, lepingust taganeda või leping üles öelda, samuti alandada hinda.
Nüüd eksid sa kohe ikka väga rängalt ja kõvasti. Töökaotus ei ole vääramatu jõud, mitte kunagi. Vallandamine ei saa olla kuidagi põhjuseks, miks sa enam pole kohustatud laenu tagasi maksma.
Ma ei hakkaks kordama ennast aga tutvu nende punktidega, mis ma Võlaõigusseadusest välja tõin. Kohustus ei kao kuhugi aga vääramatu jõu korral ei saa lisada võlgnikule lisakohustusi. Saab aga võlgnik saab need vaidlustada sõltuvalt enda individuaalsest olukorrast. Ühesõnaga oma maksegraafikut tuleb edasi tasuda aga kui võlgnikul pole raha tekivad sellest kulud (trahvid, viivised jne). Neid kulusid ei pea maksma. On ka isiklik kogemus olnud, kus taheti selliseid kõrvalkulu võlanõudele lisada aga kohus ütles, et ei, maksan ainult lepingus kokkulepitud kogusumma ja kõik aga mitte mingeid trahve, viiviseid jne.
“Lõpptulemus peaks olema, et vähemalt põhinõue saaks tasutud selliselt tingimustel, mis oleksid võlgnikule jõukohased ja arvestaks ka tema miinimumvajadustega.”
See lause ei päde ka mitte kuidagi. Lõpptulemus peab alati olema see, et sa pead oma kokkulepetest kinni. Kui olid nii rumal, et sõlmisid kehvadel tingimustel laenulepingu, siis see on ju sinu viga, mitte laenuandja oma. Sinu asi on maksta tagasi täpselt nii palju nagu oli kokku lepitud, mitte siin mingit omaloomingut tegema hakata. Mis maailmas sa küll elad?
Sellepärast ma enda blogi kirjutangi, et tõsta inimeste teadlikust lepingute sõlmimisest. Seaduse järgimine ei ole omalooming. Laenuleping ei pea täitma ainult laenuandja huve, vaid mõlema osapoole huvisid. Me ei pea mitte võlgnike eest hoiatama, vaid võlausaldajate eest, kes väänavad seadust ja kirjutavad lepingutesse tühiseid tingimusi. Ma tahaks ikkagi õiglases maailmas elada.
VÕS § 42. Tüüptingimuse tühisus
(1) Tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.
Sul on ju alati võimalus lepingut mitte sõlmida. Kui sa oled juba lepingu sõlminud, siis on sinu asi seda täita. Keegi ei sundinud ju sind laenuvõtja suhtes vaenulike tingimustega kohast laenu võtma. Meil on ennekõike siiski turumajandus.
Guest
Lugeja
25 days ago
Nagu ma aru saan, siis antud blogi autor vist juriidika osas kõige tugevam inimene ei ole?
Alles kirjutasid eelmises postituses, et sul pole meelerahufondi vaja. Et ei hakka seda mitte kunagi koguma (st ka mitte siis kui võlad makstud).
Ja nüüd siis see postitus, et sul ei ole raha, et eraisikule laen ära maksta. Olgu sinu suhtumine nii rahulik kui tahes, aga see pole meeldiv olukord, eks? Kas sa tõesti ei näe seost meelerahufondi puudumise ja selliste olukordade tekkimise vahel?
Sa räägid väga enesekindlalt, et meelerahufondi pole vaja. Aga tegelikult sa kasutad meelerahufondina võõraste inimeste rahakotti!
Kas sa just praegu süüdistab mind ettevõtluse ja ettevõtlikkuses? Tootete ja teenuste müük tuleb ALATI kellegi võõra rahakotist. Või see tuleb uudisena, kuidas maailma majandus toimib?
Mul oli meelerahufond ja see ei aidanud võlgade juures mitte kuidagi. Lükkas ainult probleemi puuduva või ebapiisava sissetuleku juures edassi. Sissetulek on see, millele inimene keskenduma peaks. Kui arvad, et meelerahufond aitab ilma, et selle taga oleks rohkem kui kogutud säästupuhver, siis see on sinu arvamus. Ma parem pühendan oma aega sellele, mis tegelikult mulle raha sisse toob ja kaitseb mind tulevikus tekkivate probleemide eest. Lisaks kõigele ma alles sain oma kasutuslimiidi vabamaks aga sa ootad, et mul oleks meelerahufond juba olemas ajal kui seadusest tulenevalt ma ei või seda koguda ja hiljem pole mõtet kui olen endale passiivse sissetuleku loonud.
Ma ei räägi ettevõtlikkusest ega teenuste müügist. Ettevõtlikkus on muidugi kiiduväärt ja nagu näed, soovisin sind selles toetada, ostsin lugemisõiguse 🙂
Ma räägin sellest, et kui tavalisel inimesel on mõni kuu rahaliselt raske, siis ta võtab puuduoleva raha oma meelerahufondist. Aga kui sul on mõni kuu raske, siis sa laenad puuduoleva raha (võõrastelt) eraisikutelt. Ehk kui rahatargal inimesel on meelerahufond oma rahakotis, siis sinu “meelerahufond” on võõras rahakotis.
Muide, kasutuslimiidi sa said vabamaks juba umbes-täpselt poolteist aastat tagasi. See on päris pikk aeg, nii et loogiline, et kasvõi ühe-kahe kuu püsikulude suurune puhver võiks olla kogunenud. Kui vaid oleks tahtmist! Seda, mis on võlgnikule lubatud ja mis mitte, oleme juba arutanud, ei hakka oma argumente siin uuesti kordama.
Tegemist oli täiesti erandliku olukorraga, mis minu silmis oli investeering. Kui eesmärk on raha laenata, siis selle taga peab olema rohkem kui laenatud raha tarbetu kulutamine.
Mina tahtsin odavamat elukohta ehk siis hoian kulusid üüri pealt igakuiselt 100 eurot kokku, väiksema elamine tähendab väikemaid kommunaalkulusid. Oma rahaasju tuleb ka pikaajaliselt vaadata – kas kokkuvõttes on võita või kaotada. Odavama üüriga ikka saab võita 🙂 Tõsi, esmapilgul jääb mulje, et olen kaotanud. Kui eelmise korteri omanik oleks tagatisraha tagasi maksnud (sest ülaeandmise juures ütles, et sellega probleemi polnud), siis mul poleks seda laenamise vajadust üldse tekkinud või probleeme tagasi maksmisega. Paraku pole tänaseni seda tagasi saanud selliselt nagu leping ette nägi. Üldiselt ma planeerin kulusid ette ja viimased viis aastat saanu hakkama ilma laenude ja meelerahufondita.
Kas sinu hinnangul oli see olukord niivõrd erandlik, et ei kordu mitte kunagi? Ja kui siiski kordub – sest lapsed jäävad ju ikka haigeks – siis mis on sinu plaan selliseks olukorraks?
Kui lapsed on haiged siis saan kodus töötada ja iseendale töötasu maksta. Meelerahufondiks saab olema minu ettevõte, kus nö raha mustadeks päevadeks kui muud sissetulekut ei ole. Praegu on mul kaks veebilehte, mis mõlemad kuuluvad sama ettevõtte alla ja ma just avaldasin postituse ühest projektis, mis kevadest hakkab. Praegu saab pigem sissetuleku tõusu prognoosida.
Pärast vanemahüvitise lõppu ja üksinda toimetades on paratamatult raske. Võrreldes eelneva kahe lapsega on pärast kolmandat olukord isegi väga hea. Pigem võlad laias laastus vähenevad kui juurde tekivad. Mu püsiväärtus on -4,5 aastalt viimase kahe aastaga liikunud -1,5 aastale. See, et üks laen tähtajaks maksmata kõige muu kõrval on väike asi.
Tere! Sattusin blogi lugema. Tekkis küsimus. 1 laen on tähtajaks tagasi maksmata, aga see nagu pole üldse oluline? Juba vanad eestlased ütlesid, et võlg on võõra oma. Mul omal ka räiged võlad seljas ja raban looma moodi tööd, et neist vabaneda. Tänu ühele ebakompetentsele võlanõustajale kelle poole ma pöördusin abi saamiseks olen veel suurema supi sees kui varem. Ja nüüd satun siis lugema võlanõustaja blogi, et võlga pole vaja tagasi maksta. 🙂
Kui võlg on võõra oma siis, kuidas mina asjasse peaksin puutuma? 😀 See võlg on võõra oma väljend on mind alati muigama pannud. Ma saan aru, et laenatud raha tuleks tagasi maksta aga võlg ei saa võõra oma olla, sest sellisel juhul on selle võõral kohutus oma võlaga tegeleda.
Ma pole kordagi öelnud, et võlga ei pea tagasi maksma – pigem on küsimus, kuidas tagasi maksta? Mu eesmärk on pigem see, et ma ei taha maksta rohkem kui ma kohustatud olen ja seni kuni pole tuvastatud, et ma midagi võlgu olen ei maksma kellelegi midagi. Üksi võlgnik ei peaks kannatama sellepärast, et ta pole saanud mingil põhjusel lepingu tingimusi täita (eeldusel, et leping on olemas üldse) ning on neid rikkunud. Näiteks vääramatu jõu korral pole midagi teha, et lepingut rikuti. Kas see tähendab, et võlgnik peab siis veel rohkem kannatama ja maksma kõigele peale? Samas kui tuleb välja, et näiteks mina lepingut rikun aga see oli väärmatu jõud, mille puhul ma ei saanud selle rikkumist ära hoida, siis kas ei ole mitte võlausaldaja hoopis “võlgu”. Mul hiljuti üks klient, kus võlgnik ei saanud tähtajaks maksta ja maksis hiljem. Tuli välja, et oma võlga tagasi makstes ei läinud maksmisele esimeses järjekorras võlg nagu leping ette nägi. Võlgnik oli võlgu, sest võlausaldaja ise rikkus lepingut ja keeldus edasistest kokkulepetest. Kas võlgnik peaks siis selles olukorras hakkama tasuma inkassokulusid, kohtukulusid ja lõpuks kohtutäiturikulusid?
See pole mingi must valge maailm, kus on halvad võlgnikud ja head võlausaldajad. Lõpptulemus peaks olema, et vähemalt põhinõue saaks tasutud selliselt tingimustel, mis oleksid võlgnikule jõukohased ja arvestaks ka tema miinimumvajadustega. Üüriraha ei peaks võlgade katteks maksma jne.
Vääramatu jõud? Sa vist ei tea päris täpselt, mida see väljend tähendab? Sinu või su lapse haigus ei ole mitte kuidagi näiteks vääramatu jõud. Sõda ja maavärin on vääramatud jõud. Hetkel käitud sa paraku lihtsalt ühe äärmiselt vastutustundetu laenuvõtjana, kellele kokkulepped ei tähenda mitte midagi.
Kui sa järgmist postitust samal teemal loed – kuidas ma vastutustundetu olen olnud? Viide: https://rahaasjadest.ee/kuidas-mu-laenumakse-ei-ole-tegelikult-maksmata/
Vääramatu jõud ei tähenda ainult sõda ja maavärinat.
Vääramatu jõud on väljaspool isiku (võlgniku) mõjusfääri esinev ettenägematu asjaolu, mille ilmnemisel saab kohustatud isik vabandada oma eraõigusliku kohustuse mittetäitmist.
Vääramatu jõu esinemine ei lõpeta kohustust (lepingut) tervikuna, vaid vabastab võlgniku vastutusest üksnes aja eest, millal vääramatu jõud või selle tagajärjed kohustuse täitmist reaalselt takistasid.
Näiteks kui ettevõtjal on lepinguline kohustus varustada haiglat seadmetega, mida toodetakse välisriigis, siis olukorras, kus kaupade liikumine on takistatud (veoautod seisavad Saksamaa-Poola piiril), on tarnekohustuse mittetäitmine vabandatav vääramatu jõu esinemise aja jooksul. – tegemist ei ole sõja ega maavärinaga. Tarne hilineb vääramatu jõu olukorras.
Allikas
Vääramatu jõud ei tähenda, et arve makstud ei saa, vaid vääramatu jõu esinemisel ei ole õigust nõuda teiselt lepingupoolelt leppetrahvi, viivist ja kahju hüvitamist. Vääramatu jõud on näiteks ka töökaotust – arveid tuleb maksta aga võlgniku ei saa karistada lisakohustustega kui maksmisest viibimine võtab aega asjaoludest, mida võlgik mõjutada ei saa.
Sina ei saa lepingu osapoolena ju üksinda otsustada, mis on vääramatu jõud.
Kõik on Võlaõigusseaduses kirjas. Teatamiskohustuse järgi võlgnik teatab võlausaldjat. Võlausaldaja saab kasutada õiguskaitsevahendeid võlgniku vastutusest sõltumata.
VÕS § 102. Teatamiskohustus
Võlgnik peab võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada.
VÕS § 103. Rikkumise vabandatavus
(1) Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav.
(2) Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.
(3) Kui vääramatu jõu mõju on ajutine, on kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil vääramatu jõud kohustuse täitmist takistas.
(4) Seaduses või lepinguga ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest rikkumise vabandatavusest sõltumata.
Ja võlausaldajale
§ 105. Õiguskaitsevahendid võlgniku vastutusest sõltumata
Kui võlgnik on kohustust rikkunud, on võlausaldajal sõltumata sellest, kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, lepingust taganeda või leping üles öelda, samuti alandada hinda.
Nüüd eksid sa kohe ikka väga rängalt ja kõvasti. Töökaotus ei ole vääramatu jõud, mitte kunagi. Vallandamine ei saa olla kuidagi põhjuseks, miks sa enam pole kohustatud laenu tagasi maksma.
Ma ei hakkaks kordama ennast aga tutvu nende punktidega, mis ma Võlaõigusseadusest välja tõin. Kohustus ei kao kuhugi aga vääramatu jõu korral ei saa lisada võlgnikule lisakohustusi. Saab aga võlgnik saab need vaidlustada sõltuvalt enda individuaalsest olukorrast. Ühesõnaga oma maksegraafikut tuleb edasi tasuda aga kui võlgnikul pole raha tekivad sellest kulud (trahvid, viivised jne). Neid kulusid ei pea maksma. On ka isiklik kogemus olnud, kus taheti selliseid kõrvalkulu võlanõudele lisada aga kohus ütles, et ei, maksan ainult lepingus kokkulepitud kogusumma ja kõik aga mitte mingeid trahve, viiviseid jne.
“Lõpptulemus peaks olema, et vähemalt põhinõue saaks tasutud selliselt tingimustel, mis oleksid võlgnikule jõukohased ja arvestaks ka tema miinimumvajadustega.”
See lause ei päde ka mitte kuidagi. Lõpptulemus peab alati olema see, et sa pead oma kokkulepetest kinni. Kui olid nii rumal, et sõlmisid kehvadel tingimustel laenulepingu, siis see on ju sinu viga, mitte laenuandja oma. Sinu asi on maksta tagasi täpselt nii palju nagu oli kokku lepitud, mitte siin mingit omaloomingut tegema hakata. Mis maailmas sa küll elad?
Sellepärast ma enda blogi kirjutangi, et tõsta inimeste teadlikust lepingute sõlmimisest. Seaduse järgimine ei ole omalooming. Laenuleping ei pea täitma ainult laenuandja huve, vaid mõlema osapoole huvisid. Me ei pea mitte võlgnike eest hoiatama, vaid võlausaldajate eest, kes väänavad seadust ja kirjutavad lepingutesse tühiseid tingimusi. Ma tahaks ikkagi õiglases maailmas elada.
VÕS § 42. Tüüptingimuse tühisus
(1) Tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.
Sul on ju alati võimalus lepingut mitte sõlmida. Kui sa oled juba lepingu sõlminud, siis on sinu asi seda täita. Keegi ei sundinud ju sind laenuvõtja suhtes vaenulike tingimustega kohast laenu võtma. Meil on ennekõike siiski turumajandus.
Nagu ma aru saan, siis antud blogi autor vist juriidika osas kõige tugevam inimene ei ole?
Mille alusel otsustad?
Päris kindlasti pole 😀