Facebooki #kogumispäeviku grupis jäi ette küsitlus, et kas ja kui suur on kellegi säästupuhver praegu? Teemat alustatud sellega, et investeerimise eelduseks on olemas meelerahufond – millega ma ei nõustu.

Alustuseks sellepärast, et võlgnikuna ma ei saa endale meelrahufondi/säästupuhvrit koguda või isegi sukasäärde sularaha. Ja tahangi, et võlad saaksid tasutud. Samas ma ei taha pärast võlgadest vabanemist nullseisus olla. Kunagi ei tea kaua see võlgadest vabanemine võib aega võtta. Jätan lastele ja pensioni jaoks kogumata, sest mul pole säästupuhvrit?

Täitemenetluse seaduse kohaselt arestitakse võlgniku sissetulek ja vara sealhulgas ka nö sukasäärde sularahana kogutud säästud või meelerahufond.

TMS § 59. Teabe andmise kohustus (1) Võlgnik peab kohtutäiturile andma oma vara kohta teavet, mida kohtutäitur seoses täitemenetlusega vajab.
TMS § 71. Asja jätmine võlgniku valdusse. Võlgniku valdusse ei jäeta sularaha, väärisesemeid ega dokumendi kujul olevaid väärtpabereid.

Kas see tähendab, et siis koguma ja investeerima ei peaks? 

Võlgades olles on päris keeruline hakkama saada, et igakuised vajaduspõhised kulud saaksid kaetud (umbes sama, et elad palgapäevast palgapäevani) ja seda enam mõistad kui väga on vaja turvalisust. Praegu ma saan endale lubada seda, et ma istun kodus ja saan raha osas veidi vähem muretseda. Vähemalt ma ei tunne ennast uppujana iga kord kui probleemidega silmitsi seisan. Elus on peale raha muud ka.

Kui võlgnikul on lapsed (aga kehtib kõigi lapsevanemate puhul) siis lapsele saadud ülalpidamiseks mõeldud raha (elatis, peretoetused, enda panus kui see on võimalik) võib lapsele koguda. Kui mõni summa, mida saab lastele panustada on suurem, siis tuleks see kõrvale panna. Tavaliselt on aga nii, et iga sent kulutatakse ära ja siis lastel endale tekivad valed arusaamised rahast. Parem 5 euro kaupa igakuiselt kõrvale panna või hoida kokku suuremate kulude jaoks tulevikus. Ma ise piirdun miinimumiga ja räägime lapsega rahaasjad läbi, et miks kõik teised saavad taskuraha ja miks kõik teised oma sõbrad kommide/krõpsude ja muu ebatervislikuga üle kallavad.  Õnneks on ta nüüd ise arukam, et valib sõpru hoolikamat, mitte neid kes teda ära tahavad osta. Vahepeal kuulsin koguaeg kodus…sõber ostis, sõbral oli raha, sõber maksis…

 Kasvukonto loomine lapsele pole paha mõte.

Ei pea olema 3 kuni 6 raha selleks, et endale pensioni koguda. III samba saab teha kohe, mitte siis kui üritad oma palgapäevast palgapäevni rahakoti juures rihma koomale tõmmata. Reaalsus on see, et vahet pole, mis on inimese sissetulek või ta on võlgades oma tulevikule tuleb mõelda ja selle tarbeks ka midagi ära teha.

Viimasena on enda ettevõtte loomine ja sellesse investeerimine (kasvõi aega).

Mida halvem on olnud minu majanduslik olukord, seda vähem hirmu on olnud riske võtta. Kui raha pole siis tuleb leida viise, kuidas oma väikene raha enda kasuks tööle panna. Pidevalt lisatööd teha ei ole jätkusuutlik tegevus. Ja tulevikule mõtlemist ei saa samuti homse varna visata. Tuleb teha valikuid, mis pikemaajaliselt oleksid tasuvad.  Ja näed II sambasse raha kogumine tasus ennast ära, ilmselt tasub III sambasse kogumine enda samuti ära, kuni 10 aasta pärast saab uuesti II koguda või kes teab, mis muutused siis toimuvad hakkavad. Võib olla tuleb sinna kogutud raha mujale paigutada, et tootlikust tõsta.

Võib olla see, et oleks säästupuhver ongi neile, kes ei julge esiteks riske võtta ega teha arukaid valikuid, mis raha kasvataks. Võlad on mind pannud teistmoodi mõtlema rahast. Peamiselt seda, et raha saab alati juurde teenida. Näiteks ettevõtte alt teenid mingi teenuse müügiga kasumit ja investeerid selle edasi.

Arvatavasti ei hakka mul kunagi pangakontol meelerahufondi olema.

Ma ei näe sellele mõtet ja tänu enda võlgades olekule näen asja siinkohal erinevalt. Eelistan luua  passiivset tulu ja teisi võimalusi, mis kataks mu igakuised kulud, siis oleks see vajalik.

Minu probleem on selles ka, et enne võlgadesse jäämist mul oli selline puhver kogutud ja see jooksis tühjaks ning kokkuvõttes ei aidanud suurt midagi. Probleemid võivad kesta kauem kui kolm kuud ja pärast seda jääd ikka võlgu. Kui mul oleks aga olnud passiivne issetulek, siis ma ei oleks kolm kuud hiljem rahatu olnud ja laiutasin noore ja rohelisena käsi, et mis ma siis nüüd tegema peaks.

Minu lahendus oli enda oskuste arendamine, mis mulle igal ajal uuesti sissetuleku tooma hakkab. Näiteks mul tähtajaline tööleping üheks õppeaastaks ja kui uut ei sõlmita, siis inimene on mugav, et oh mul veidi raha, võtan aja maha ja küll ma siis pärast välja mõtlen mida ma teen. Mõni otsib uut tööd terve aasta aga minul on juba vähemalt kolm koht, kus ma saan edasi töötada.

Mul on siin elus ainult üks probleem. Ma olen üksikvanem ja kui lapse on haiged, siis on jama. Aga veel suurem jama on kui inimene pole õppimisvõimeline ja eelistab mugavustsoonis elada. Oma raha paigutamine edasi-tagasi ei pane seda kasvama ega aita halval ajal probleemidega tegeleda. Eelistan pigem raha kasvama panna.

PS. Blogipostitus on minu isiklik kogemus – tegemist ei ole investeerimisnõuga. Postitus on mõttekohas, et eelkõige peab inimene endast lähtuvalt mõtlema, miks tal seda puhvrit vaja on. See, et keegi ütleb, et mustadeks päevadeks. Noh, mul on mustad päevad koos valgetega segamini nagu pooleli oleval malelaual. Mäng alles käib! Igatahes ei ole tegemist konkreetse soovitusega ja on pigem informatiivse sisuga. Kõik finantsotsused tuleb teha vastavalt oma riskitasemele ja isikliku analüüsi põhjal.