Võlavabaks saamine

Miks ma ikka veel võlglane olen?

Ma ei ole järjepidev blogija olnud, sest emotsionaalselt on väikese sissetulekuga hakkama saamine olnud paras väljakutse. Lisaks tegeleda inkassofirmade, kohtute, kohtutäiturite ja lõpuks tasakaalu leidmisega oma elus. See on vaimselt väga kurnav. Nüüd läheb juba paremini, kuigi mul on sõltuvus tekkinud. Sõltuvus rahast, et oma võlgadest välja saada. See mõte, et ma saan võlavabaks on minu jaoks väga motiveeriv olnud. Ka siis kui ma tundsin, et ma enam ei jõua selles seaduste rägastikus orienteeruda.

Majanduslikult jaotaksin enda eluperioodid selliselt, et 2014 november (kui vanemahüvitis lõppes ja asusin detsembris tööle teenindajana) kuni 2015 detsembrin (kui otsustasin palgatöölt ära tulla peamiselt tervise tõttu kui ka madala palga tõttu) oli täielik allakäik. Mu varem kogutud säästud kahanesid nulli. Tekkis selline periood, kus ma oleks võinud iseennast ka müüa, kuid see poleks aidanud pidurdada seda, mis tulemas oli. Sel hetkel oli mul maksmata arveid, inkassod kaelas, 2015 aasta augustist lisandus veel elatisekohustus, mis mul üle jõu käis. Sain vaevu enda elamiskulud kaetud, sest tekkinud terviseprobleemid ei võimaldanud mul normaalselt tööl käia. Käisin võlanõustaja juures. Ta ütles, et ei saa mind aidata, sest mul on elatise kohustus ja mul pole sissetulekuid. Mul ei olnud siis palju töökogemust ega ka haridust.

2016 jaanuar kuni 2017 september oli minu jaoks nö enese leidmise aeg. Tuli tegeleda enda tervisega, tegeleda enda oskuste arendamisega. Ja leida see koht päikese all, mis pakuks mulle tuge august välja ronimiseks. Ma käisin arstide juures, sain diagnoosi, sain teada, mis mul viga on, kuidas toime tulla. Taotlesin osalist töövõimekaotust sotsiaaltöötaja soovitusel. Taotlesin kohtus elatise vähendamist. 2016 september astusin uuesti ülikooli. Sain vajaduspõhist õppetoetust vähekindlustatud peredele. 2017 september otsustasin elamiskulusid vähendada ja kolisin Tallinna. Sain põrsana kotis ühe odava ühiselamule kuuluva pisikese korteri. Kulus enam-vähem kolm aastat, et minna põhja ja jõuda enam-vähem stabiilsusesse tagasi.

2018-2019 aastal olen tööd teinud, katsetanud enda oskusi selliselt, et tervis ei kannataks. Juuni 2019 oli mul olemas kaks töökohta. Üks töölepinguga, teine käsunduslepinguga. Siis muidugi leidsin mehe ja jäin augustis lapseootele ning pidin töö tegemisest loobuma. Füüsilist tööd ei saanud teha enam, kuid jätaksin töötamist õpetajana, kuni koroona tõttu Eesti karantiini pandi. Olin jälle tööta! Õnneks oli mul siiski mingi sissetulek töövõimetoetuse näol ja peretoetuse näol olemas. Ja tulevikku vaadates oli ees ootamas veel paremad ajad.

Vähehaaval olen võlgu tasunud. Tegelen sellega ka praegu ja iga päevaga järjest julgemalt. Olen ka üsna sageli sõna võtnud #Kogumispäeviku grupis Facebookis, et aidata neid, kes peavad väikese sissetulekuga hakkama saama ja kuidas leida lisatööd. Ma võiks ennast lausa meistriks või spetsialistiks nimetada. Ja ega ka praegu tuleb ikkagi iga sent arvel hoida.

Igal veebruaril olen arvutanud kokku palju olen võlgnevusteks ära maksnud. Mõelnud välja erinevaid viise, mida mul oleks enda olukorda arvestades võimalik veel enda majandusliku olukorra jaoks ära teha. Tavaliselt panen ka mingi eesmärgi kui palju võiks võlgnevusteks ära maksta. Eelmisel aastal oli see summa 1200 eurot, sellel aastal panin eesmärgiks, et summa võiks olla 1600 eurot aastas. See on suur summa kui su sissetulek võib olla 412 eurot kuus. Nüüd tahaks veidi suuremalt asja ette võtta, et veebruariks 2022 ei oleks mul enam elatisvõlga ja saaks tasutud ka paar väiksemat võlgnevust.

 

Alustame algusest!

Alustame algusest 🙂

See on minu esimene postitus selles blogis, kus ma tahan jagada enda rahaasjade teekonda. Mu eesmärk on saada võlgadest vabaks, kuid kõige olulisem oleks tunda rahalist heaolu või üleüldist heaolu ka siis kui rahaasjad ei ole hästi. Tahan jagada enda nippe ja nõuandeid, mida olen kasutanud selleks, et saavutada rahaline heaolu ja turvatunne ning kuidas hakkama saada väikese sissetulekuga. 

Rahaasju on võimalik planeerida igasuguse sissetuleku juures, mitte kunagi ei ole hilja teha esimene samm. Esimene samm on alati kõige raske, sest astutakse välja oma mugavustsoonist.  Olen arvamusel, et õnn ei peitu ainult rahas, sest selleks, et küllus inimeseni tuleks, tuleb oma elus ka teised asjad korda saada. Oleneb, millest rahaprobleemid alguse said.

Võlglaseks sattumiseks on mitmeid põhjuseid. Põhilised neist on sissetuleku järsk langus või üldse kadumine (nt. töötasu vähendamine, osalisele tööajale viimine, koondamine jne.), tervisliku seisundi halvenemine (ei saa töötada enam oma erialal), sõltuvusprobleemide tekkimine (hasartmängusõltuvus, alkoholisõltuvus, asjade ostusõltuvus jne.), oskamatus majandada (ei oska sissetulekuid jagada nii, et ka kuulõpuks oleks veel raha), kogemuste puudus (nt. lastekodu lapsed suunduvad oma elu peale ja puudub kogemus toime tulla), pettuse ohvriks langemine jne.

Olenemata sellest, millisel põhjusel rahaliselt keerulisse olukorda inimene on sattunud, siis väärib iga inimene abi ja tuge nende probleemide lahendamisel, et taastada turvatunne ning jõuda tagasi rahalise heaoluni. 

On väga palju neid, kes jagavad rahatarkust ja innustavad üksteist edu saavutama, kuid võlglasena ei aidanud need mind kuhugi. Eeldatakse, et inimesel on olemas sissetulek, mille pealt kokku hoida või võimalusi lisasissetuleku teenimiseks, et alustada enda teekonda finantsvabaduseni. Mida aga teha siis kui pangaarved on miinustes, kaelas on kohtutäiturid või inkassod ja tööl käimise võimalused piiratud? Mida teha siis kui kõik kulud on juba miinimumini viidud ja sissetulek liiga väike, et ei kata isegi vajaduspõhiseid kulusid? Need on küsimused, millele mina oskan vastata nii isiklikust kogemusest kui ka olles läbinud võlanõustaja koolituse.