Kommenteeri

Võlgniku esmased eesmärgid

Mida teha kui sissetulek ootamatult katkeb aga meelerahufondi ei ole või seda pole
võimalik koguda ning tekkinud on esimesed võlad?
Selle aasta eesmärgid jäid jaanuaris esialgu kirja panemata. Eelmisel aastal sai
täidetud üks väga oluline rahaline eesmärk (vähemalt minu kui võlgniku jaoks -elatisvõla tasumine), et oli raske otsustada, mis peaksid olema järgmised eesmärgid. On see mõne uue finantsharjumuse kujundamine, meelerahufondi kogumine, läbirääkimiste pidamine võlanõustajatega, autokooli lõpetamine, ülikoolis edasi õppimine vms? Korraga võimaldatakse poole miinimumi asemel rohkem sissetulekut, mis võimaldab rohkemaid eesmärke seada. Tahan praegust olukorda võimalikult arukalt kasutada, et jõuda rahaliselt paremale järjele, kuigi ma olen praegu enda olukorraga rahul. Pigem on kõik hästi ja kõik need järgmised eesmärgid kõik ühtemoodi olulised. Ühesõnaga on olnud raske valikut teha.
 Rahatarga inimese jaoks on esimene oluline samm meelerahufondi kogumine. Võlgikul aga lood teistmoodi. Täitemenetluses olevate võlgade tõttu ei tohi inimesel olla vaba raha ehk siis vara, mida saaks kasutada oma võlgade tasumiseks. Seetõttu peab enamus inimesi võlgade tasumist isegi nii oluliseks, et iga sent tasutakse ära. Meelerahufondii kogumisele siis isegi ei mõelda.  Mina sellist lähenemist ei poolda, sest isegi võlgades olles tuleb mõelda oma tulevikule. Näiteks koguda pensioni, kasutada tulumaksutagastust raha kogumiseks. Ka võlgnik saab raha enda jaoks tööle panna. 
Meelerahufondi endale veel muidugi kogunud ei ole, kuigi mul on kodus jaapani rahakassiga kassa, kuhu panen natuke sularaha, et kuu lõpus vajadusel võtta kui raha peaks otsa saama. Mida siis teha kui raha koguda ei saa aga majanduslikult raskemad ajad on vaja üle elada?
 Võlgades olles olen õppinud, et kõigepealt tuleb katta enda igapäevased kulud ja hoolitseda selle eest, et uusi võlgnevusi juurde ei tekiks ning olemasolevad ei kasvaks. See oli võlgnikuna minu esimene eesmärk. Vähendada kulusid, õppida säästma ja praktiline olema. Näiteks piisab mulle sellest kui kõiki riideesemeid on üks - üks jope, üks paar
talvesaapaid jne. Ma kandsin ühte ülikooliajal saadud pluusi (tasuta ja taaskasutusest) pea 10 aastat, üks kampsun pidas 20 aastat vastu (ja kolm rasedust), ma kannan tänaseni kummikuid, mille ostsin enda esimese palga eest siis kui olin 18 jne. Säästmisviise on erinevaid. Eelmisel aastal vahetasin välja enda hügieenisidemed korduvkasutatavate vastu. Täna ma isegi ei tunne vajadust poest hüügisidemeid või tampoone osta. Vabandan kui mõni meesterahvas seda lugema pidi aga teadmine, et sellele ei pea meeletult rahu kulutama on mu meelest kõigil hea teada. Mõtle kui sul on abikaasa või kari tütreid. 
 Oma kogemusest olen õppinud, et raskemad ajad saab üle elada mitte ainult raha kogudes ja säästes, vaid ka hoides tööturul silma peal, isegi kui praegune töö meeldib ning näib stabiilne. Mulle väga meeldib mu praegune töö. Olen täiskohaga õpetaja hetkel aga see ei tähenda, et ma ei kaaluks teisi koostööpakkumisi, mis mulle tehakse. Koolitus, nõustamine, keeleõpetus või lapsehoidmine. Viimased kaks kuud näidanud kui kiirelt see stabiilsus töötasu osas kaduda võib. Olen kahel viimasel kuul kokku käinud  tööl 15 päeva. Oleme koroona ja külmetuste tõttu üle kolme nädala kodus olnud. Mingismõttes tunnen, et olen ajas tagasi läinud ja ajalugu kordab ennast. Minu võlad  tekkisid olukorras, kus olin sageli hooldus ja haiguslehtede tõttu kodus, ilma praeguste ravimiteta kannatasin üle 15 päeva kuus migreenihoogude all. Ma ei teadnud midagi sellest, et mul on kardia puudulikkus. Kannatasin peavalude ja iiveldushoogude all. Iga ninna tungiv lõhn ajas oksele, et ma lõpuks ei suutnud kodust välja minna ning kannatan tänaseni ärevuse ja depressiooni all oma tervisega seoses. 
 Lisaks tööturu vaatamisele ja uurimisele tuleks võimalusel ka enda oskuseid arendada ning mõelda alternatiivsele sissetulekuallikatele - väikeettevõtlus, käsitöö jms. Seetõttu oli minu esimene valik minna tagasi ülikooli ja omandada bakalaureusekraad kui tundsin ennast üsna lootusetus olukorras olevat. Mulle tundub haridus kuidagi kindel ja turvaline valik alati. Võib olla sellepärast, et mulle meeldib õppida ja pean oluliseks koostööd kui ka head suhtlemisoskust. Magistrikraad, inglise keele rahvusvaheline eksam ja autokooli lõpetamine on selles vallas kolm järgmist eesmärki, et oma oskuseid lihvida. 
 Rahalise poole pealt olen ettevõtluse endale eesmärgiks võtnud. Ma ei või küll endale meelerahufondi koguda aga ma võin olla väikeettevõtja, esitada arveid ja teenida kasumit ning saan endale töötasu maksta siis kui parajasti tööd ei ole ning arved vajavad ikka tasumist. 
 Iga inimene on muidugi erinev. Saan rääkida ainult enda kogemusest, kuidas mina olen tänaseks jõudnud olukorda, kus mul on olemas võimalused ja lahendused ning väga vähe takistusi võlgadega tegelemiseks. 

Lisa kommentaar

Email again: