Tervise tõttu võib vaeseks jäädakse ka ilma koroonata

Öeldakse, et inimene harjub kõigega. Küsimus on ainult selles, kui kaua kellelgil selleks aega läheb? Mina harjusin valitsenud vaikeluga ära. Ei oska kõneleda teiste kroonilise migreeni patsientide või üldse teiste erivajadusega inimeste eest, kuid koroona on minu elu lihtsamaks teinud. Pole vaja igal hommikul äragata ja loengutesse minna või tööle. Kõike saab kodus teha ja seetõttu on stressitase püsinud stabiilne. Saan olla kodus ja ärevust, mida mõnikord oma neuroloogilise haiguse tõttu kodust väljaspool tunnen, on vähem. Olen mõelnud nii ajale enne koroonat kui ka sellele, mis tuleb edasi. Mõned toimunud muudatused võiks tulevikku kaasa võtta ja loodan, et tänu koroonale on mõne inimese silmad veidi rohkem avanenud.

Mul ei olnud vaja harjuda koroonapiirangutega, sest minu kriis oli mitu aastat tagasi. Huvitaval kombel see ajalugu kordus aprillis. Aprillis läksime pesamunaga tervisekontrolli. Koroona tõttu vist jäeti pikem vahe sisse ja enda migreeni tõttu järgmisel planeeritud visiidile ei  olnud võimalik minna. See lükkus edasi. Seega oli viimane visiit kuuekuu vanuselt ja järgmine 10 kuu vanuselt. Pereõde võttis vajalikud mõõdud ja  kui olime valmis lahkuma tuli perearst juurde ning mõõtis uuesti peaümbermõõtu. Perearst ei olnud rahul, sest pea oli kasvanud ainult kaks sentimeetrit, kuna arengus mahajäämusi ei olnud, siis polnud muretsemiseks põhjust, kuid igaks juhuks saadeti meid laste neuroloogi juurde.

Neuroloogi juures vaadati pisike üle ja kuna me juba seal olime, siis saadeti meid samal päeval veel silmaarsti juurde, logopeedi juurde, füsioterapeudi juurde, võeti verd ja tehti koljupilt. Kaks tundi oli emotsionaalselt päris raske ja 8 kilost pampu ringi vedades hakkas mul selg valutama. Silmaarst ütles, et silmanärvid ja silmapõhjad on korras. Füsioterapeut ütles, et tundub, et kõik töötab nagu peab. Pisike väsis muidugi ära, et logopeedile ta enda lokkavat sõnavara ei jaganud. Paar päeva hiljem helistas neuroloog tagasi, et uuringud olid kõik korras AGA nad leidsid juhuleiu – ebamäärane ühe sentimeetrine moodustis vasakul koljuvõlvil. Saime saatekirja MRTsse. Ööpäev tuli haiglas veeta, sest protseduur tehakse narkoosi all. Haiglas sai käidud. Haiglast järgmisel hommikul koju sättides nägime oma arsti, kes ütles, et vastused tulid ära – healoomuline tsüst aga saatis vastused veel neurokirurigile. Küsisin, et kas see on tavapärane asi lastel, kuid neuroloog vastas, et ei ole. See on haruldane. Neurokirurgi vastus tuli järgmisel päeval, et on healoomuline tsüst, aasta pärast tuleb uus MRT teha. Neuroloog kutsus tagasi juba juunis, et arengul saaks silma peal hoida. Kodus vaatasin digiloost “intradiploic epidermoid cyst” on epikriisis kirja pandud.  Googeldades leidsin “Intradiploic epidermoid cysts of the skull are uncommon” ja noh tundub, et see ei ole midagi head. Seni tuleb lihtsalt pöidlaid hoida, et see aastaga edasi ei kasva.

Haiglas olles mõtlesin ajaloo korduvusest, sest 6 aastat tagasi aprillis olime samuti haiglas. MRTd käisin hoopis mina tegemas, et leida oma tugevate peavalude põhjuseid. Perearst andis saatekirja, sest ta märkas, et kurdan sageli peavalusid. Ma ei tea kaua ma ise oleks enda terviseprobleemi ignoreerinud ja kuna töötasu oli ka mul toona hästi väike, siis haigeks jäämine ei tulnud kõnealla.

22.04.2015 hommikul käisin MRTd tegemas, kuid mu enestunne oli nii halb. Iiveldas. Ma ei suutnud muust mõelda kui sellest, et saaks koju puhkama. Kodus oli õde lapsehoidjaks. Koju jõudes läksin lapsega perearstile, sest ta oli haige ja tema seisund ei tundunud enam normaalne. Perearst saatis meid otsejoones haiglasse. Kui lapsele kanüüli paigaldati oli mul lõpuks nii halb, et ma kukkusin kokku. Seinalt käega tuge otsides  lõin oma pea vastu seina, et tänaseni on meeles. Vedelesin seal põrandal kuni üks õde tuli küsima, et kas peaks mind püsti aitama. Kannatasin terve haiglas oldud aja valudes. Lapsel tuvastati rotaviirus. Olime isolatsioonis aga see ei olnud veel kõik.

Aprill 2015 oli aga väga keeruline aeg. Mul tuli käia elatisega kohtus, mul olid tekkinud makseraskused, inkassod pommitasid. Julia Castovannist helistas mulle haiglasse ja sõimas mul näo täis. Ütles, et ma ei peaks oma lapsega haiglas olema, vaid tööl, sest mul on kohustused. Küsis miks ma järelmaksu olen võtnud kui nüüd maksta ei jõua…kuigi tol hetkel kui järelmaks võetud sai oli rahaasjad korras. Aga see on üks inimeste peamisi süüdistusi kui sul raskused tekivad, et miks sa need lapsed said kui hakkama ei saa või miks sa võtad endale järelmaksuga asja kui toime ei tule jne. Inimestel kaob ajataju ära, et enne olid asjad hästi ja mingil põhjusel nad enam seda ei ole.

Muidugi vahetasin töökohta, käisin võlanõustaja juures ja püüdsin muutusi sisse viia, mis arvestaks minu tervisega ja sellega, et ma olen üksikvanem ja ülalpidamisel eraldi elav laps. Ja paar kuud elasin lootuses, et need tehtud muutused aitavad mul elu järjele saada. Ka jätsin ülikooli pooleli, sest mul polnud ei aega ega raha ega tervist. Aga need muutused paraku ei aidanud mul makseraskusi ületada ega minu tervist paremaks saada. Tol hetkel tundus mulle, et ükskõik mida ma teen ainult tõukavad mind järjest madalamale. Kõik see ajendaski mind astuma veel suurema riski, sest mulle tundus, et mul ei ole enam midagi kaotada. Ma tol ajal mõtlesin, et kui ma mingit väga suurt ümberkorraldust ei tee, siis samamoodi jätkates ma ei jõua kuhugi. Või siis mul lihtsalt ei olnud kannatust oodata, et asjad paremaks läheksid? Olen enda töötasud blogis välja toonud. Ühes kuus oli palk mingi 300 eurot (lasteaed, üür, toit, varasemalt võetud järelmaksud jne). Isegi täna mõtlen, et kas ma oleks saanud midagi ära teha aga nagu ka praeguse koroona tõttu saavad ehk inimesed aru, et mõnikord oledki lihtsalt olukorras, kus ei olegi midagi teha. Ja teatud kohanemised võtavad aega. Muutused võtavad aega.

Õppisime koolitusel käitumismustritest ja mina olen üsna domineeriva suhtumisega, et ma tahan kiiremini, kõrgemale ja kaugemale jõudma ega taha siiani aru saada, et igasugused muutused võtavad aega. Võlgadest ei saa üleöö lahti. Üleöö ei saa endale kõrgemat töötasu. Üleöö ei saa sooritada rahvusvahelist hiina keele eksamit, ilma, et õpiks aastaid hiina keelt. Üleöö ei saa bakalureusekraadi. Enne tuleb miinimum kolm aastat õppida. On vaja korraliku plaani, leida see motivatsioon ja tahe. Ja see, mis motiveerib neid muutusi tegema on iga inimese jaoks erinev. Selles osas võin endale kiitusi jagada küll, et ma ei ole jäänud selle vana lootuse juurde, et küll varsti läheb paremaks või vabandanud ennast välja, et mu tervis on halb. Jah, on halb aga ma ütlen seda ainult selleks, et tuge saada. Olin kuus aastat tagasi täiest uus olukorras, kus ma ei teadnud, kuidas välja tulla ja millised võimalused mul on. Täna on asjalood teistmoodi, mul on liiga palju valikuvõimalusi.

Kuid oma varasema kogemuse tõttu koroona mulle muret valmistanud ei ole. Eelmisel aastal oli raskem haiglas olla, sest pakke ei saanud tuua ja minul oli seetõttu esimest korda emaka põletikuga haiglas olles keeruline. Ma ei teadnud, mida kõike vajaliku mul haiglas vaja oleks ja tuua ka ei lubatud midagi. Siis kandiski mul laps mitu päeva samu riideid, mähmeid sai mingi paar tükki ja neid pidi pikalt ette ütlema päevasel ajal või ei saanud neid vahetada. Teisel korral võtsin pool elamist kaasa ja arvestades, et ma olin eluohtlikus seisundis (väga kõrge põletiku tõttu oli spesiseoht ja mind taheti otsejoones operatsioonile saata), siis mu enesetunne oli hea ja haiglas oleks oli nagu puhkus, kuigi ma ei saanud seetõttu eksamit sooritatud.  Ja ma ei tea miks aga haiglastes olev toit ei sobi kroonilise gastriidiga inimestele või üldse on toit päris happeline põhjustades refluksi ning gaase. Haiglas peaks ju ometi tervislik toit olema? Samamoodi ka seekord lapsega haiglas viibides toodi mulle toit, mis sisaldas sibulat. Ja siis mul ongi valida – kas kannatada kõrvetiste ja kõhuvalude käes või nälgida. Kuna kõrvetised ja kõhuvalud tekitavad mulle söögitoru põletiku ja lõputut iiveldamist ning vajab erakorralise meditisiini abi, siis ma valin nälgimise. Kuigi söögikorra vahele jätmine tekitab migreenihoo ja siis hakkab ikka iiveldama. Mulle oksendada ei meeldi ja siis ma hoian iiveldamist tagasi nii tugevalt, et ma olen kahel korral lihtsalt kokku kukkunud.

Tervise tõttu seekord vaeseks ei jäänud aga ma usun, et see on sage põhjus, miks inimestel võlad tekivad. Täiesti tavalistel inimestel, kellel ei ole sõltuvust või vägivalda või mõnda muid probleeme. Olen õppinud enda jaoks selgeks, kuidas sissetulekud ei langeks tervise tõttu või siis koroona tõttu. Kuigi siinkohal aitas pigem kaasa vanemahüvitis ja töötus (koolitusel osalemine).

Tervis ei ole vabandus, et sissetulekud langevad või puuduvad. Koroona samuti ei tohiks vabanduseks olla, eriti kuna koroona puhul on ikkagi tegemist ajutise olukorraga, kus piirangutes kinni pidades oleks võimalik viirusohtu vähendada. Proovige käia aastaid tööl kui iga päev pea valutab ja mitte midagi ei aita. Viimasel ajal on mu haigushood sagenenud. Retseptiravim, mida seni saanud olen ei toimi enam. Panin perearstile aja konsultatsiooniks. Kui mul oleks valida, miks ma kodus oleks, siis ma valiks koroona (piirangud, mitte haigus) kui kodus olemine erivajadusega. Mulle tundub, et praegu on erivajadus kuidagi ära unustatud teema. Stress, depressioon, perevägivald ja võlad ei ole ainult koroona probleem, vaid need probleemid on tervisega kimpus olevatel inimestel olnud ka varem. Lihtsalt nüüd pööratakse sellele rohkem tähelepanu ja kõik mured aetakse koroona kaela.

Ma loodan, et praegune kroona loob teineteise mõistmist ja tervist peetakse oluliseks. Inimesi ei sunnita külmetusega tööl käima, võimaldatakse kodus õppimist ja/või töötamist (sest oluline on tulemus, omandatud õpiväljundid) jne, sest inimest on ainult üks, raha saab koguaeg juurde teenida. Või kuidas?

Igatahes need on olnud minu mõtted ja tegemised. Tegemisi on muidugi rohkem olnud 🙂

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *