Lapsed ja raha

Lugejad on esitanud küsimusi laste ja raha teemal, eriti kuna ühes kuus keskmisel ühele lapsele kulutan kuni 200 eurot. Kas see tähendab, et nad neil on vähem võimalusi või nad on juba eos vähem soositumad kui teised lapsed? Kõik oleneb sellest, kuidas pere on harjunud kulutama ja mida oma lastele rahast õpetada soovitakse.

Olulised punktid, millele mõtlen laste ja rahaga seonduvalt:

  1. Tuleb teadvustada raha igapäevaelus.
  2. Ära kanna negatiivseid emotsioone üle lastele kui majanduslik olukord ei ole hea.
  3. Oma raha omamise kogemus. Taskuraha andmist niisama ma ei poolda, kuid raha saab anda “töö” eest kui ka siis koos lapsega poes käies. Saab anda konkreetse summa ja poenimekirja. Kommiriiuli juures valib ühe asja ja siis vaatame ka hindu, et mis on odavam ja mis kallim jne.
  4. Rääkida asjade hindadest. Nt võrrelda hindu kooli puhvetis ja toidupoes, kus hinnad enamasti soodsamad.
  5. Kaasata laps planeerimisse. Reisimine, huviringid jne.
  6. Käitu oma tegude järgi. Kui tahad, et laps õpiks olema sääslik, siis ole ka ise säästlik.
  7. Mitte varajata rahalisi vigu laste eest, et neil oleks võimalik minu vigadest õppida.

Parim viis õpetamiseks on igapäevane eluviis ja laste kaasamine rahaasjadesse.  Lapsevanemana katan lapse jaoks olulised kulutused – elukoht, toit, riided. Rahaliselt on oluline põhivajadused katta. Mugavuste ja kõige muu juures eelistan piiri pidada ning seda õpetan ka lastele ehk siis planeerimine asju ette. Jõuludele mõtlen oktoobris juba. Panen raha kõrvale novembris. Kõik sõltub sellest, kuidas on rahaline seis ja ees olevad sissetulekud.

Kaasan lapsi maast madalast pere rahaasjadesse. Sellest sõltub igal sügisel ka nende huviringides käimised. Kokkulepe on, et saab valida ühe tasulise huviringi eeldusel, et koolis läheb hästi ja hinded on korras. Alustasime juba lasteaias. Sügisel tulid mitmed kuulutused lasteaias toimuvatest huviringides. Vaatasime koos kuulutused läbi ja laps tegi oma valiku. Tavaliselt esimesed korrad olid tasuta, et lapsed saaksid proovida, kas üks või teine huviring neile huvi pakuks. Esimesel korral valis ta MyDance tantsutunnid, järgneval kahel aastal inglise keele ringid. Esimesel kooliaastal valis ta Kosmoseringi. Järgmisel aastaks on välja valinud kitarri õppimise. See  tähendab, et mina saan juba praegu vaadata välja palju maksab ning seda planeerida. Meil ei ole sellist asja, et laps tuleb koolis koju täna tahan seda huviringi, homme juba uus jne. Mulle tundub, et olen lapsi hästi õpetanud, sest kui nad midagi tahavad, siis nad päriselt tahavad neid asju. Ta on juba harjunud sellega, et oma sünnipäeva ja jõuludeks kingisoovid tuleb varakult teada anda ning see peab olema midagi sellist, et ta kindlasti tahab ega mõtle ringi. Tahtmine ei tähenda veel, et seda vaja on. Ja oma tahtmise saamiseks ei piisa, et täna tahan ja homme olgu olemas. Sest täiskasvanutena samamoodi enne ostu sooritamist peaksime olema veendnud, et meil on seda asja päriselt vaja, et me ei ostaks “Musta luike”.

Täiskasvanutena me  ei jookse ühest koolituselt teisele ilma, et vaataks palju see maksab või kas meil selleks aega ja raha on. Püüan alati mõelda, et see mida mu lapsed lapsena teevad oleks kooskõlas sellega, mida mina täiskasvanuna teen või kuidas nemad täiskasvanuna käituma hakkavad.

Säästmine ja planeerimine on kõige väärtuslikumad oskused, mida saab üldse oma lapsele õpetada. Üks peamine asi, mida lastele õpetan on see, et raha ei tohiks kohe ära kulutada, sest nii saab kasutada raha tulevaste ostude tarbeks, mida neil päriselt vaja on. Ehk siis me räägime oma eesmärkidest ja plaanidest, et millist huviringi ta soovib, mida sünnipäevaks ja jõuludeks.

Rahast rääkimine on meil kodus tavapärane. Räägin laste juuresolekul rahast ja tööst. Eelarvest ja kulutamisest ning sellest, et kui midagi tahame peame enne selleks raha koguma ja kõrvale panema. Ma ei taha, et nad arvaks, et neil on elekter aga nad ei saa aru, et peame selle eest maksma. Kui tuled asjatult põlema jäävad, siis tuletan meelde, et me saame vähem kommi osta kui tuled asjatult põlevad. Vesi ei tohi niisama kraanist joosta ja seda mitte ainult raha pärast. Me oleme nii harjunud, et puhas vesi tuleb kraanist aga kui palju maailmas tegelikult puhast vett üldse on? Me ei ela ainult Eestis, vaid planeedil nimega Maa. Ja ma eelistan, et mu lapsed on laia silmaringiga.

Rahast saab ka lõbusalt õppida, näiteks Monopoly mängides. Loeme ka raamatuid, mis on raha teemadel. Üks esimesi oli “Õnnelike laste 7 harjumust”, kus üks peatükk oli rahast, kuid seal on ka teisi väärtuslikke õppetunde. Raha teemadel on eraldi veel “Minu esimene raha”, “Tom õpib rahamängu” ja “Koer nimega Money”. Seda viimast ei ole veel lugeda jõudnud lastega.

Kuigi ma tõesti igakuiselt raha kulutan ca 200 eurot, siis mõnikord kulub vähem, sest mõningaid oste tuleb planeerida ning vähehaaval raha kõrvale panna. Kui on väikse sissetulek, siis see on kõige olulisem, mida oma rahaga teha. Panna kõrvale tuleviku kulutuste tarbeks! Näiteks esimesse klassi minek on üsna kulukas. Me alustasime eelkooliga. Seetõttu ostsime koolikoti juba varem valmis. Kokkuvõttes ei olnud esimesse klassi minek nii kulukas nagu räägitakse. Kirjutuslaua saime tasuta, sest ühel lapsevanema oli ära anda peaaegu täitsa uus laud. Kallimad väljaminekud planeerin alati ette – talveriided, jalanõud, spordiriided jne. Talveriideid olen seni ostnud üsna kavliteetseid, kuna ostame ainult ühe kombeka. Piisab kui on üks ja vastupidav, sest lapsed kasvavad riietest üpris kiirelt välja.

Kuigi meil on raskemaid aegu, siis tegelikult on saanud lastega piisavalt ringi käia – Soomes, Rootsis ja Riias. Teatris, muuseumis ja kinos. Ükskord käisime tütrega kahekesi spaas. Raha olin saanud enda sünnipäevaks, millest osa läks autokooli jaoks ja ülejäänud kulutasime koos aega veetes. Käisime soolakambris, buffee õhtusöögil ja veekeskuses. Ütles, et järgmine kord võiks terve perega minna. Ega siis midagi – tuleb raha koguma asuda ja planeerida seda väljaminekut.

Mingis mõttes ma ei ole enda rahalises olukorras üksinda. Me teeme seda kõike koos, õpime koos. Rahaline seis ei pruugi alati olla kõige parem, ent arved on vaja maksta ja kohustused täita. Me räägime ausalt ja otse, et poleks vaja lastele nähvata, et “Raha ei ole!” või “Raha on otsas!” Kasutan pigem võimalust, et rahulikult selgitada, miks ja kuidas tuleks teha valikuid, mille peale raha kulutada ning kuidas tekib olukordi, kus igapäevaseks kulutamiseks raha ei ole.

Mu lapsed ei saaks aru kui keegi neile kaasa tunneb, sest praegune olukord on ka nende õppimisvõimalus. Õpetada lastele nagu rahaliselt oleks elu koguaeg lill on minu jaoks vale. See ei valmista neid ette reaalse eluga ega ka ootamatute olukordadega toime tulema. Oluline on, et laste eest ei varjata tehtud vigu. Laps saab nendest õppida ja teha ise paremini. Ja kui keegi seda head õppimisvõimalust näpuga näitamiseks kasutab. Siis probleem ei ole minu blogimises võlavabaks teekonnal, vaid hoopis näpuga näitajas.

Koroona on hea näide, kus väga väga paljud kaotasid töö, ettevõtted pandi kinni jne. Ma ei saa oma lastele õpetada, et tulevikus neil pandeemiat ei tule. Tuleb! Kunagi ei tea, mis raskustega neil endil tuleb tulevikus hakkama saada. Nad õpivad seda, et tervis, pere ja õppimine on oluline, et oleks sissetulek ning nad tulevad paremini olukorras toime.

Lisalugemist:

Mängulised viisid, kuidas õpetada lastele rahatarkust

 

 

5 thoughts on “Lapsed ja raha”

  1. Väärt mõtted! Taskuraha osas olen eriarvamusel – pooldan just nimelt regulaarset (iganädalast) taskuraha. See ei pea olema suur, aga siiski lapse oma regulaarne sissetulek. See õpetab last oma enda raha planeerima – kas ostab midagi endale koolipuhvetist või kogub mingi suurema asja jaoks. Ehk ma ei keela tal kohe kulutada, vaid ta saab oma õppetunnid ise kätte. Ma ei mõtle kindlasti, et peaksid praegu neile taskuraha andma (sinu olukorras ma ei teeks seda, ja ei koguks ka laste kasvukonto le, sest enda võlgadest väljakaevamine on tuhat korda olulisem). Lihtsalt vb kaalud seda tulevikus.

    Kas sa räägid lastele laenudest ka? Ma olen rääkinud, et kui sa mingit asja ei saa oma raha eest osta, siis sa ei saa seda endale praegu lubada. Välja arvatud kodu ja (mööndustega) auto.

    1. Nad veel selles vanuses, et ei ole regulaarset taskuraha vajalikuks pidanud. Tulevikus ei oska öelda, sest mina näiteks kasvasin ka ilma taskurahata üles ehk siis pani see pea tööle, kuidas endale ise raha teenida. Mingis mõttes võtaks siis selle võimaluse ära, et nad hakkaks ise mõtlema, kuidas endale taskuraha saada. Ja samal ei põlgaks ära selles vanuses iga tööd. Nad peavad lugu inimestest, kellele jääb teenindaja töö, koristaja töö jne. Nt läheb restorani ja arvab, et on kuningas ja käitub sealt töötavate inimeste osas ebaviisakalt. On inimesi, kes pole ise teenindajana töötanud aga ootused töötajale on väga kõrged.
      Ükskord kuulsin mingi lapse juttu, kellele isa oli 50 eurot andnud. Ütles sõbrannadele, et kui rumal isa ikka, et ta kulutab selle kõik ära. Lisaks sellele jätsid kõik oma nõud laudadele vedelema kohas, kus on palutud enda järgi nõud ära viia. Mingi eelteismeline tüdruk.

      Kooli puhvetis ta käib nendel päevadel kui koolipäevad pikemad, kus anname raha kaasa, kuigi ka siin eelistamine maksta koolitoidu eest, mis on rahakotile odavam. Märtsi toidu tasumise eest magasime tähtaja maha seega märtsis tuleb kas toit kaasa panna või siis puhveti jaoks raha kaasa panema. Sealt käies järgi jäänud raha ta kogub või vähemalt ta püüab sellega majandada.
      Laenudest on vara rääkida nendega aga tulevikus kindlasti. Laenamist räägime praegu raamatute laenutamise läbi, kus on tähtaeg ja peab viivist maksma või kahjude eest. Seda oleme ka rääkinud, et meil on üürikodu, et peame üüri maksma ja oma kodu hästi hoidma. Nende peas tähendab see seda, et saab igal hetkel kolida ja kolimine on miski, mis neile meeldib 😀 Noormees juba küsis, et millal jälle kolida saab? Tüdruk küsis millal suurema kodu saab, et ta koliks isa juures siis minu juurde. Ta tahab oma tuba. Seni pole leidnud korterit, millel oleks kolm magamistuba, köök-elutuba ja mis mahuks praegusesse hinnaklassi.
      Sellest saavad õnneks aru, et kui taskuraha ei saa siis järelikult nemad saavad paremat üürikodu või lemmiktoite jne.
      Olen muidugi rääkinud, et mul on ka võlad tasuda aga pigem möödaminnes, et kui midagi maksmata jääb, siis tekib võlg. Võib olla olen veel midagi rääkinud. Kõik ei jää meelde 😀

  2. Mina kasvasin ka ilma taskurahata ja mul on küll sellest väga kahju. Muudkui räägiti, et “lapse töö on õppimine” – aga miks siis selle töö eest palka ei saa? Mina võtangi taskuraha kui lapse palga, või siis (pisikese) õppetoetuse. Alustasime 1 eurost nädalas – see ei ole päris kindlasti selline summa, mis paneb lapse jalad seinale viskama ja mõtlemise lõpetama. Just vastupidi – kui mingi mänguasi või lauamäng, mida ta tahtis, maksis nt 20 eurot, siis ta arvutas välja, et ainult taskuraha peaks 4-5 kuud koguma. See tundus meeletult pikk aeg, nii et laps hakkas ise nuputama, kuidas seda raha kiiremini kokku saada. On ise tulnud küsima, mis kodutöid võiks raha eest teha. On korraldanud väga vahvaid etendusi koos noorema õega ja küsinud minult ja isalt 50 senti piletiraha. Kasutan juba pool aastat ilusat järjehoidjat, mida ta on ise joonistanud, ostsin selle tema käest 30 sendi eest. Muide. Monopoly mängu ostis laps oma raha eest 7-aastaselt (praegu on 8a), mängime seda kogu perega.

    Kusjuures ta on ka rääkinud, et soovib oma tuba (praegu neil pisike lastetuba 4 aastat noorema õega kahepeale). Seletasin, et praegu pole see veel võimalik, peame veel raha koguma ja sissetulekuid suurendama, et kolides meie finantsolukord ei halveneks. Koolilaps võiks juba aru saada, et elustandard peaks olema pere finantsolukorraga kooskõlas, ja elada tuleks alati alla oma võimete. Sinu pere elab ilmselgelt üle oma võimete praegu.

  3. Mina ei saanud ka lapsena regulaarselt taskuraha. Samas, mingi oma majandamisvaru ikka tekkis – käisin kolm korda nädalas linnas trennis (marsruuttaksoga) ja siis nt oligi nii, et kui marsapilet maksis 12 krooni (edasi-tagasi siis 24), siis ema andis 25-se kupüüri ja pärast seda ühte krooni taga ei nõudnud. Mõnel päeval kui tuli trenni minna otse koolist sain ka natuke rohkem, et pika päeva jooksul saiake vm amps osta, siis sai ka vaadatud, et kuidas ikka vähem kulutada ja rohkem tagavaraks tallele panna. Mäletan, kuidas kohati kadestasin klassikaaslasi, kes n-ö klassikaliselt regulaarset taskuraha said ja isegi rääkisin sellest vanematega, kuid nende seisukoht oli, et raha “niisama kulutamiseks” ei anta. Tõsi ta oli, et kui midagi soovisime ja soovi ka ära põhjendasime (st et tundus ka vanematele vajalik ja asjalik väljaminek), siis ikka saime. Samuti oli enda majandada nt vanaemalt ja sõpradelt sünnipäevadeks jm saadud raha (mida vennaga mõlemad pigem kogusime kui kulutasime, vend isegi hoolsamalt kui mina) ning juba mainitud nipet-näpet igapäevastest transpordikuludest ülejäävalt. Tagasi mõeldes oli see tegelikult täitsa piisav “oma” raha – jah, igapäevast “pärast tundi poest krõpsu” nagu mõned regulaarse taskuraha saajad me endile lubada ei saanud, aga säästmise ja kogumisharjumuse sai täitsa kenasti sisse harjutatud. Meie pere üldiselt ei olnud eriti jõukal järjel ja seega õpetati varasest east poes hindu vaatama ja ka seda, et kõike, mida tahad osta ei saa. Riided olid tihti teiselt ringilt jne. Samas, kiidan vanemaid, et sellele vaatamata ei hoidnud nad kunagi kokku huviringidelt (ega nendega seotud väljaminekutelt), kooliväljasõitudelt, spordivahenditelt ning selles kontekstis ei kuulnud me kunagi väidet, et raha ei ole või et me ei saa seda endale lubada (muudes aspektides kuulis seda tihti). Me ei olnud hüplikud, et tahtnuksime palju erinevaid asju teha, kuid kvaliteedis ka järele ei antud, nt kooli liikumisrühma asemel, mis olnuks tasuta, pandi mind treenima tunnustatud (ja keskmisest huviringide kindlasti kopsakamad kuutasuga) võimlemisklubisse ja ma ei saaks olla tänulikum. Täna töötan (muuhulgas) kõrgharidusega tantsuõpetajana ja usun siiralt, et vanemate poolt lapsepõlves tehtud huviringivalik, mis soosis eesmärke ja saavutusi rohkem kui lihtsalt seda, et lapsel oleks miskit vahvat pärast kooli teha, mängib suurt rolli selles, et saan täna teha tööna seda, mida armastan. Püüan seda ka oma lapsi tulevikus suunates silmas pidada – huviring peaks lapsele meeldima, kuid olema miski, mis õpetab püsivust (et on pikemaajalised eesmärgid, mitte et igal aastal valin uue ala) ja annaks ka mingi sellise oskuse (st piisaval tasemel oskuse ükskõik milles, et sellega edasi õppimise korral professionaalsel tasemel jätkata), millest soovi korral oleks tulevikus võimalik omale töö (kas või üks mitmest) kujundada.
    Jõudes tagasi taskuraha teema juurde, siis mingil hetkel suuremana sai siiski teemaks ka majapidamistööde eest “palga” saamine. Ema lubas mulle terve korteri täiskoristuse eest vist lausa 100 krooni ja paar korda ma seda teenimise võimalust ka kasutasin, samas isa oli sellisele kodutööde maksustamisele totaalselt vastu. Emale kätt ette ei pannud, aga ütles, et tema meile niiviisi raha ei anna, et võib vahel anda niisama, aga mitte kodutööde (ega heade õpitulemuste või mis iganes muu saavutuse eest, mille kohta aeg-ajalt kuulsin klassikaaslasi “palka” saavat). Vestlesime sel teemal lausa pikemalt ja ausalt öeldes jõudsin ka mina üsna ruttu temaga üksmeelele (ja olen sama meelt ka täna), et selliseid asju tõesti ei peaks vanemad rahaliselt tasustama. Kodu korrashoidmine ja sellega seotud toimingud (koristamine, prügi välja viimine, eramaja puhul muru niitmine jne) ei ole töö, mille eest keegi, kes selles kodus elamise hüvedest osa saab, palka peaks saama ega ootama. Mina tahan oma lastele õpetada, et kui kõik koos seal elame, tuleb ka kõik koos kodu korrashoidu panustada ja see ei ole kellegi jaoks miski, mille eest ekstra palka saada. Pigem tundub palk selles olukorras justkui õpetus selle kohta, et kui omad kasud mängus ei ole, siis ei tulegi lillegi liigutada ja seda sõnumit ma saata ei taha. Sama käib hinnete kohta – laps õpib iseendale ja hindeid saab ka iseendale. Muidugi tuleb last kiita ja heade hinnete eest tunnustust jagada, aga kui seda teha rahaliselt (nt ühel mu klassiõel oli mingi süsteem, et iga “5” tunnistusel võrdus veerandi lõpus mingi kindla rahasummaga vanemate poolt) või ka esemeliselt, õpib ju laps hoopis vanemale, et vanem oleks rahul ja raha tiksuks. Rõõmu ei too mitte hinne “5” hästi tehtud töö eest, vaid rahanumber, mida see sümboliseerib. Igatahes arvan, et küll minu lapsed mingil kujul omale enda majandatavat taskuraha saama hakkavad (seda, kas see saab olema nii nagu minul, nn vajadus- ja eluolupõhine või nn klassikaliselt regulaarne veel ei tea), kuid “palka” konkreetsete tööde ja tegemiste eest ma oma lastele maksma hakata ei plaani ega pea seda ka laiemas plaanis õigeks.

    1. See on superäge, kui avastatakse juba lapsepõlves selline tegevus, mis meeldib ja millest saab tulevikus elukutse. Samas ei ole seda alati lihtne leida, esimene valitud huviring ei pruugi olla see “õige”. Nii et minu arust pole midagi halba selles, kui laps proovib palju erinevaid asju. Ma olen koolitüdrukul lubanud valida kuni kolm tasulist huviringi ja kuni neli ringi kokku. Algkoolis ei ole veel õppimist nii palju, nii et jõuab küll käia, kui ta ise tahab. Keset õppeaastat ei luba pooleli jätta, nii palju järjepidevust nõuan küll. Aga kui järgmisel aastal tahab midagi muud, siis palun väga – millal siis veel kui mitte lapsepõlves oma huvisid ja andeid avastada. Praegu on 2. klassi lapsel kaks huviringi samad alates 1. klassi algusest, kahest on ta loobunud ja üks uus tuli juurde.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *